Jüri Käo: korras riigirahanduseta majanduskasvu ei tule
Kui poliitikud riigi rahaasju päriselt korda ei tee, siis majanduskasvu ei teki, rõhutab Tööandjate keskliidu volikogu aseesimees Jüri Käo ajalehe Eesti Päevahelt arvamusveergudel.
Kuigi tahaks väga uskuda poliitikute eelmisel nädalal öeldud lauseid, et nad on nüüd riigi rahaasjad korda teinud ja majandusel läheb oodatust paremini, siis tegelikkus kustutab selle soovi kiiresti.
Peamine ja jätkuvalt lahendamata mure on see, et viimased kuus aastat on riigi kulud kasvanud majandusest kiiremini ja jätkanud samas taktis ka tänavu. Poolaastaga paisusid riigi kulutused 7,4% ehk umbes poole kiiremini majandusest ja kaks korda kiiremini riigi enda ennustatust. Eurodes mõõdetuna on enim kasvanud mitte kaitse-, vaid sotsiaalkulud ja need on vedanud ka viimaste aastate kulurallit.
Majandus pole uut käiku sisse lükanud
Samal ajal kahandas rahandusministeerium värskes prognoosis taas – mitmendat korda järjest – selle aasta kasvuootusi majandusele. Kui läinud suvel oodati Eesti majanduskasvuks tänavu 3,3 protsenti, siis värskes prognoosis on sellest järele jäänud 0,8 protsenti. Ei paista paranemise moodi. Nii ongi kokku tõmbumine ja seisak tabanud majandust, kasv aga riigi kulusid. Jätkusuutlik oleks vastupidi.
Töövõiduna esitletud selle aasta eelarve 800 miljoni euro võrra parem olukord pole tingitud mitte poliitikute otsustavatest ja hädavajalikest otsustest ning ümberkorraldustest, vaid ühekordsetest asjaoludest – peamiselt eelmisest aastast üle kantud rahast ja maksutõusudest mõjutatud kiiremast maksulaekumisest, mille mõju taandub ilmselt välja. Riigieelarve on jätkuvalt ja suurenevas miinuses, riigi laenu- ja maksukoormus hoogsalt kasvamas. Laenumakseteks tasusime kuue kuuga sama palju raha kui panustame haridusse või tervishoidu.
Kuna praegu tuleb jõuliselt kaitsesse investeerida, peame kokku hoidma mujal valdkondades, kus on kulude kasvu vedanud indekseerimine. Seetõttu soovitavad tööandjad jätkuvalt indekseerimine ajutiselt külmutada ja vaadata üle indekseerimise põhimõtted, et need arvestaks ka majanduse olusid. See pole veel kärbe, aga kulude kasvu kontrolli alla võtmine.
Ettevõtjad rahaküsimustes naiivsust ei luba
Riigi rahaasjad ei ole poliitikute ja analüütikute personaalne intellektuaalne huvi. Riigil endal ju raha ei ole, see kogutakse tööl käivatelt ja ettevõtlusega tegelevatelt maksumaksjatelt. Seetõttu on üle jõu elamine kogu ühiskonnale kalliks maksma läinud.
Eesti maksukoormus on kasvanud Ida-Euroopa, maksumuudatused on kiirendanud hinnatõusu ja kestev maksusegadus on nii peletanud investeeringuid kui pidurdanud olemasolevate ettevõtete laiendamist. Julgust ja kindlustunnet tuleviku osas pole oste edasi lükkaval tavainimesel kui investeeringut kaaluval ettevõtjal-investoril. Majanduse arenguks ja kasvuks on optimismi ja julgust hädasti vaja.
Seda madalat kindlustunnet on ülekohtuselt liigseks kriitilisuseks ja vingumiseks nimetatud. Tõsi, ettevõtjad esindavadki pigem optimismi ja võimaluste otsimist, aga kindlasti mitte naiivsust. Eriti rahaküsimustes.
Kes tahab kärpida?
Ainsana suudeti esimesel poolaastal kärpida – kaheksa miljoni euro võrra (üks protsent) – üldiseid valitsuskulusid. Sammu eest võib tunnustada, kui probleemi suurust arvestades on see liiga väikese ambitsioonikas.
Ettevõtluses kehtib lihtne põhimõte – kui tahad midagi ära teha, siis loo selleks vajalikud tingimused. Ehk püstita ülesanne, sea selge eesmärk, pane paika vastutajad ja jälgi progressi. Suutmatus ja võimetus riigis kärpida näitab, et need sammud on tegemata jäänud. Kui ettevõtluses lastaks asjadel kulgeda isevoolu, majandamise tõdedest kinni ei peeta ja raha liikumist ei juhita, siis ei maksa loota edu ja läbilööki, vaid pankrotti.
Eesti rahaasjad nii lootuses seisus veel ei ole ja sinna kohale jõudmist ei peaks ka ootama. Maailmast leiab küllalt näiteid üle jõu elamisest – näiteks Kreekas, kus IMF-i ja teiste laenuandjate nõudmisel kärbiti pensione ligi 40%, tõsteti pensioniiga ja vähendati sotsiaaltoetusi. Oma riigi asju on siiski parem ise otsustada ja korraldada. Mida kaugemale neid vajalikke, vahel valusaid otsuseid lükata, seda valusam saab nende tegemine olema.
Artikkel ilmus ajalehe Eesti Päevaleht arvamusveergudel.