Jaanus Vihand: inimesed vajavad usku, et elu läheb paremaks

Inimeste usul riiki ja tulevikule on riigi püsimisele otsustav mõju, rõhutas A. Le Coqi juht Jaanus Vihand ajalehe Äripäev arvamusveergudel. Piltlikult öeldes lagunes ka Nõukogude Liit selle tõttu, et inimesed polnud rahul sellega, et poest polnud saada teksapükse või tosse.

Olen juhtinud aastakümneid erinevaid ettevõtteid, läbi ja lõhki ratsionaalne inimene ning toetun otsustes faktidele ja loogikale. Samal ajal olen ka ajaloohuviline ning need kaks kokku annavad maailmapildi, mis paneb tööandjana riigi julgeolekusse panustama. 

Viimastel kuudel on ajakirjanduses ilmunud ridamisi artikleid ja graafikuid, mis näitavad seda, kuidas nii kodanikud kui ka investorid on mures. Kui statistikat peetakse faktiks ja inimeste ning ettevõtjate kindlustunnet arvamuseks, siis ma ei ole sellega nõus. Kindlustunne mõjutab otseselt majandust ehk seeläbi statistikat.

Eesti tarbijate kindlustunne on aga viimase nelja aasta jooksul langenud oluliselt madalamale kui mujal Euroopas ning kompab ajaloolist põhja. Selle tagajärgi näeme nii viimased kolm aastat langenud Tallinna börsi indeksis, jaekaubanduse kahanemises ja selles, kuidas välisinvestorid müüvad osalusi, sest kardetakse end pikemalt Eestiga siduda. Samal ajal on näiteks leedukad enesekindlusega Euroopa tipus, ja seda kindlustunnet väljendab ka nende börsiindeksi liikumine.

Tunne paneb impeeriumi lagunema

Tarbimiskindlusel ja usul riiki ning tulevikule on majandusele määrav mõju. Seetõttu on ettevõtjate üleskutse olnud poliitikutele, et negatiivsete uudiste kõrval – nagu näiteks uued maksutõusud – on vaja ühiskonnale positiivseid sõnumeid ja enesekindlust sisendada. Inimesed vajavad usku, et elu läheb paremaks.

Seda usku pole vaja ainult paremate graafikute joonistamiseks, vaid see aitab riiki püsimas hoida. Piltlikult öeldes lagunes Nõukogude Liit, sest inimesed polnud rahul sellega, et poes polnud teksasid ja tosse saada. Tunne mõjutas suure impeeriumi saatust.

See ongi minu selgitus, miks ettevõtte juhina riigikaitsesse panustamist ja sellest rääkimist tähtsaks pean.

Prantsusmaa väejuht Napoleon on öelnud, et see, kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud. Ajalugu on seda korduvalt kinnitanud. Näiteks elati 9. sajandil Briti saartel õndsas teadmises, et elu on suhteliselt rahulik ja kaitsetegevustele ei pööratud erilist tähelepanu. Kuniks saabusid täiesti teise maailmanägemusega viikingid ja pöörasid sealse elu pea peale. See on praegu kohati ka meie häda – pikalt on olnud rahuaeg ja praegust olukorda peetakse ajutiseks kõrvalekaldeks ning eeldatakse, et see möödub peagi.

Mul on selles osas kahjuks siiski üks halb uudis.

Antiikaja kuulsaima väejuhi Aleksander Suure isa, Makedoonia kuningas Philippos II sõnastas enam kui 2300 aastat tagasi printsiibi „jaga ja valitse“. Selle järgi saavutatakse võim tänapäevases keeles hübriid-tegevustega oma vastaste leeris eksisteerivate vastuolude ära kasutamisel kui uute lõhede loomisel ja suurendamisel, et nende ühtsust ning vastupanuvõimet nõrgestada.

Kuigi vahel arvatakse, et Venemaa teeb midagi, mis tänasesse maailma kuidagi ei sobitu, siis ära ostmine, kompromiteerimine, valetamine ja hübriidründed on olnud just „jaga ja valitse“ põhimõtet järgivate riigipeade käekiri juba ligi 3000 aastat.

Sadu riike on langenud mitte endast tugevama vastase tõttu, vaid seetõttu, et neil tekkisid sisemised lahkhelid ja usaldamatus riigi vastu. Ühiskonnad kaotasid seeläbi koostöövõime ja neid koos hoidva tugevuse.

Kaitsetahe vajab kõigi koostööd

Siia sobib teine tsitaat Napoleonilt. „Maailmas on ainult kaks jõudu – mõõk ja vaim. Pikemas plaanis võidab vaimne tugevus alati mõõga.“ 

Raketid ja kaitsekoostöö on küll turvatunde kasvatamisel ääretult tähtsad, kuid kaitsetahe koosneb paljudest detailidest. Detailidest, mis vajavad igapäevast panust ning koostööd, kui soovime siinset kultuuri ja elulaadi hoida ning lastele pärandada. 

Toetame õppusele minejaid tööl ja rahaliselt

Näiteks loome selleks oma meeskonnas ise kindlustunnet ehk ei krimpsuta kunagi nina, kui keegi kolleegidest õppekogunemisele kutsutakse. Vastupidi, räägime, et see on tähtis.

Töötajale on oluline kindlustunne, et nende töö ei kuhju ära oldud aja jooksul ja ka lähedaste vajadused ei jää samal ajal unarusse. Seetõttu säilitame täies mahus töötasu ja jagame tööülesanded ümber. Viimase kümne aastaga on reservkogunemistel käinud 54 A Le Coqi töötajat ja täies mahus töötasu neile makstud ligi 500 õppusepäeva eest.

On küsinud, et kas panna ettevõtjaile kohustus säilitada õppuste ajaks reservväelaste palk. Kui vähegi võimalik, siis kohustust pole vaja. Heaga saab alati paremini ja positiivne kaasamine annab paremaid tulemusi. Aga võtab ühtlasi kauem aega.

Õppus pole sõjamäng

Tõime müügile digilaigu kujundusega tooted ja erimärgistusega toodete müümisel kogume raha reservväelaste fondi. Toetame missioonil viibivaid sõdureid meie toodetega ja pöörame tootearenduses tähelepanu selle valdkonna vajadustele – varsti toome näiteks müügile energiajoogi, mille koostise juures konsulteerisime kaitseväelastega.

Veel rõhutame ühiskonnas iga reservväelase tähtsust ja kordusõppe olulisust riigi vabaduse ning kaitsevõime säilimisel. Õppused ei ole sõjamängud, nagu mõned inimesed neid halvustavalt nimetavad, vaid tuhandeid aastaid tõestatud viis ühiskonna kaitsevõime tagamiseks.

Ehkki meie põhitöö on ettevõtte jätkusuutlik arendamine ja kasvatamine, siis vastavalt võimetele ja jõule saame igaüks veelgi riigikaitset tugevdada. Seda on vaja selleks, et me lapsed ja lapselapsed saaksid elada sellises maailmas, millisena meie ise seda ette kujutame, mitte sellises, mida soovib näha meie vaenulik naaber.

Kommentaar põhineb Eesti Tööandjate keskliidu seminaril „Eesti julgeolekuolukord ja ettevõtjate võimalused selle tugevdamiseks“ peetud ettekandel.