Ivo Suursoo: vähene ambitsioon hoiab tööstusel ja majandusel pidurit peal

Eesti tööstuseid ja riiki laiemalt hoiab arenguhüpet tegemast tagasi ambitsiooni nappus. Senine nälg on asendunud alalhoidlikkusega ja saavutusvajadus rahuloluga. Kui majandus aga kasvama ei hakka, pole võimalik lahendada ka ühiskonna kasvavaid vajadusi ja unistusi, kirjutab OIXIO Grupi juhatuse esimees, Eesti Tööandjate keskliidu innovatsiooni käivituskoja juht, parim juht 2024 Ivo Suursoo Riigikogu Toimetiste tööstuse numbris. 

Unistamisega on Eestis hästi. Näiteks hiljuti valminud ühine unistus ehk strateegia “Eesti 2035” kirjeldab vajalikud muutused ja arengud Eesti ühiskonnas 26 valdkonnas. Kõikide nende soovide rahastamine eeldab miljoneid ning miljardeid eurosid.

Samal ajal näeme riigieelarve ümber toimuva juures, et kõikjalt on raha puudu. Rohkem oleks seda vaja õpetajatele palkade maksmiseks, tervishoius, julgeolekusse panustamiseks ja mujal avalikes teenustes-hüvedes. Kust see raha peaks tulema?

85% riigi maksulaekumistest sõltub palkadest

Rohkem kui 85% riigi sissetulekutest on seotud tööjõu- ja tarbimismaksudega. Nende maksude laekumine sõltub otseselt sellest, kui head palka suudavad maksta meie ettevõtted. Palku jaksavad tõsta konkurentsivõimelisemad ettevõtted, mille tooteid ja teenuseid kliendid eelistavad.

Suurim väärtus riigile peitub ettevõtetes, mis on konkurentsivõimelised rahvusvaheliselt ehk suudavad oma tooteid ja teenuseid edukalt välisturgudel müüa. Eksport on ainus, mis riiki raha juurde toob, ja on väikeses ning avatud majanduses seega kriitiliselt tähtis.

Siseriiklike ettevõtete puhul on oluline nende võime pakkuda maailmatasemel tooteid ja teenuseid konkurentsivõimelise hinna ja väärtusega ehk puudub vajadus nende toodete-teenuste impordiks.

Tõsi, riigi tulusid saab suurendada ka makse tõstes, aga see käivitab reeglina konkurentsivõime languse ehk käivitub negatiivne spiraal. Rikkaks me end ei maksusta.

Tööstuse tootlikkuse tõstmine

“Eesti 2035” kirjeldab siiski ka võtit, mis seda puudust lahendada aitab. Selleks on majanduse lisandväärtuse kasvatamine. Täna jääme Euroopa Liidu keskmisele kogu majandusruumiga alla veerandi ja tööstuses peaaegu poole võrra, kuid järgmise kümnendiga peaksime riigi unistusel jõudma 110%ni.

See on väärt ja ambitsioonikas siht, kuid unistamine üksi seda eesmärki täita ei aita. Ei aita ka siiani tehtu jätkamine, sest ees ootav areng peaks olema senisest kordades kiirem. See tähendab, et vaja on muutust.

Selleks sunnib ka kolmandat aastat kestev majanduslangus, mis on paljude eksportivate tööstuste konkurentsivõime vähendanud. Seni hinnaeelisega Eesti ettevõtete toodang on meie kiire inflatsiooni tõttu klientidele liiga kalliks muutunud ja eksporditurgudel nõudluse taastudes ei ole meie ettevõtted enam samas konkurentsiolukorras kui enne langust.

Majanduse vindumine ja pidevalt edasi lükkunud ootus kasvuks panigi ettevõtete esindajaid küsima, mis paneb Eesti ettevõtted lisandväärtust kasvatama ja mille taga selle sammu tegemine seisab?

Nälg on asendunud alalhoidlikkusega. See vajab muutmist

Tööandjate keskliit tellis neile küsimustele vastuse saamiseks 2023. aasta sügisel Rakendusliku Antropoloogia keskuselt uuringu Eesti tööstusettevõtete seas. Ühe leiuna tuli sealt välja, et meid hoiab majanduses tagasi kultuuriajalooline taust, mida saab iseloomustab hästi vanasõnaga „parem varblane käes, kui tuvi katusel“. Kui oleme midagi saavutanud, siis muutume konservatiivseks ehk algusaastate nälg on asendunud alalhoidlikkusega. Samale järeldusele jõudis mõned aastad tagasi tehtud mahukas EASi juhtimisuuring. Ambitsiooni napib.

Ambitsioon tähendab visiooni, tahet ja julgust. Visioon – kasvatada majanduse ja tööstuste tootlikkust – on olemas. Nüüd on vaja tahe ja julgus selle saavutamiseks vajalik ära teha.

Senised edulood – suuri ühiskondlikke muutusi saab teha

Mitmel puhul oleme seda juba suutnud. Näiteks 1990. aastatel käivitunud „Tiigrihüppe“ sõnum oli „kõikidesse koolidesse arvuti“. Kui oleksime jäänud vaid hüüdlause juurde, siis see terve rida lapsevanemaid selle peale öelnud „mina küll ei taha, et minu laps on rohkem arvutis“.

Aga Tiigrihüppe sõnum ja mõte ei seisnenud arvutis, vaid selles, et uued võimalused tekivad nendes ühiskondades, kus on valmidus üle minna ja kaasa minna digitaalsete arengutega. Poleks me seda hüpet teinud, poleks meil tänasel kujul mugavat digiriiki ja sellega kaasnenud edu, töökohti, innovatsiooni, palku ja maksulaekumist.

Sama tee on tööstuses läbi käinud Saksamaa, kus mõisteti peaaegu 20 aastat tagasi, et tegutsemata riisub Hiina rahvusvahelises konkurentsis Saksamaa asemel koore. 2006. aastal tehtud esimesed sammud materialiseerusid viis aastat hiljem maailma suurimal Hannoveri tööstusmessil tutvustatud neljandaks tööstusrevolutsiooniks (tööstus 4.0), mis nägi ette konkurentsivõime kasvatamist läbi digitaliseerimise ja automatiseerimise.

Kui 2010. aastal oli Saksamaa tööstustes 1,5 korda vähem roboteid kui kõrgtehnoloogilises Jaapanis, siis eelmiseks aastaks oli tase praktiliselt võrdsustunud. Saksamaa tootlikkus on Eestist poole ja palgad pea kaks korda kõrgemad.

Konkurentsivõimeline majandus olgu tähtis igale valitsusele

Need kogemused kõnelevad sellest, et suured ühiskondlikud protsessid algavad suuna kokku leppimisest. Eestit iseloomustab see, et kui tahame midagi pikaajaliselt ellu viia, siis tasub seda teha kõikide erakondade ühise kokkuleppena. Nii sõlmiti 2018. aastal Eesti teaduslepe, millega otsustati investeerida 1% SKPst innovatsiooni ja teadus-arendustegevustesse.

Ka konkurentsivõimeline majanduskeskkond ei teki üleöö ega püsi iseenesest ja eeldab otsustavaid samme nii ettevõtetelt ka majandusruumi kujundajatelt. See pole üksnes riigi ülesanne või teha, vaid ühiskondlik kokkulepe, kus ambitsiooni seavad endale nii era- kui avaliku sektori osapooled ja igaüks teeb järgmise sammu.

Seetõttu peaksime järgnevaks kümnendiks seadma valitsuste üleseks Eesti riigi prioriteediks kõrgema lisandväärtusega majanduse arendamise ja selle ettepaneku majandusleppe vormis ettevõtlusliidud tänavu kevadel ka erakondadele tegid.

Omad sammud teevad ettevõtjad, omad riik

Ettevõtjate samm on seejuures investeerida innovatsiooni ja innovaatiliste toodete teenuste arendamisse ning kasvatada ekspordi mahtu ja ekspordi sihtriikide hulka, samuti digitaliseerida ja automatiseerida ning tõsta juhtimiskvaliteeti.

Riigi samm on aga hoida konkurentsivõimelist ärikeskkonda ja toetada majanduse struktuurimuutust lisandväärtuse kasvu suunas. Selle saavutamiseks hoitakse stabiilset ja konkurentsivõimelist maksukeskkonda, tagatakse vajalike oskustega töötajad tööturul ja mõistliku hinnaga energia.

Samuti vähendab riik otsustavalt bürokraatiat, kasvatab avaliku sektori efektiivsust ning viib rohepöörde ellu ettevõtete konkurentsivõimet kasvatavalt. Lisaks investeerib riik innovatsiooni ja uurimis-arendustegevustesse, tagab vajalikud meetmed kõrgema lisandväärtusega kaupade ja teenuste ekspordiks ning kapitali kättesaadavuse.

Artikkel ilmus Riigikogu Toimetiste tööstuse numbris (nr 49).