Trepp, mis viib innovatsiooninirvaanasse
Uue koalitsiooni plaanidest pälvis imestust mõiste innovatsioonitrepp ehk innotrepp. Mullu tööandjate eestvedamisel ja valdkonna ekspertidega koostöös sündinud trepp lahendab selget, kuid keerulist probleemi – kasvatada teadlikult uuenduslikke ettevõtteid ja ärimudeleid, selgitab Eesti Tööandjate keskliidu volikogu aseesimees ja innovatsiooniekspert Ivo Suursoo.
Ettevõtte uuenduslikkus on vajalik lisaks ettevõtetele ka kogu ühiskonnale – kui majandusruumis tegutsejad on konkurentsivõimelised ja kõrge tootlikkusega, kasvavad ka palgad ja seeläbi riigi maksulaekumine.
Kuigi pinnas uuendusteks on soodne, sest lõviosa siinsetest ettevõtetest juba on uuendusmeelsed ja ka teenuseid ning rahastust selle tagamiseks piisavalt, siis ekspordist on kõrge lisandväärtusega vaid vähemus, samuti tegeleb süsteemselt maailmas ainulaadse toote või teenuse väljatöötamisega ning teadus- ja arendustegevustesse investeerimisega väiksem osa ettevõtetest. Peame nende hulga kasvama panema ja arenguhüppe suurem potentsiaal peitub just majanduse traditsioonilises osas.
Ettevõtete arengus tuleb tihti klaaslagi ette pärast esimesi katsetusi, kuid pikaajaliseks eduks oleks vaja uuendamine muuta süsteemseks. Samas pole võimalik arengut suunata, kui pole ülevaadet hetkeseisust ja teadmist, mida peab järgmisele tasemele jõudmiseks tegema. Lisaks on ettevõtted alustanud erineval ajal, mõned ka kobamisi proovides kuhugi oma tegemistega välja jõudnud. Siin peakski innovatsioonitrepp arengu tagamiseks appi tulema.
Innovatsioonitrepi viis astet
See tööriist hindab ettevõtte uuenduslikkuse taset ja jagab ettevõtted nende arenguteel viiele astmele, selgitades mida on tarvis edasiseks arenguks!
Kõige esimesel astmel on ettevõtted, mis on kuulnud innovatsiooni ja ettevõtte edukuse seostest. Inspiratsioon teemaga tegeleda on sündinud eeskujudest või välistest teguritest.
Järgmisele, teisele astmele on jõudnud ettevõtted, kes lisaks inspiratsioonile on teinud ka esimesed katsetused. Näiteks tegeletakse ettevõttes tooteuuendustega, kuid selle taga pole selget protsessi ega kaasatud suurt osa organisatsiooni töötajatest. Selle astme kohal kõrgub uuenduste teel klaaslagi, millest paljud läbi ei murra. Ehk katsetamine ei muutu regulaarseks ja süsteemseks, kuid just seda oleks vaja. Maailma edukamate kogemus näitab, et 100 proovist õnnestub 1-2, kuid ilma proovimata nendeni ei jõua.
Kolmandal tasemel on süstemaatilised innovaatorid, kus ettevõttes on innovatsioonijuhtimise protsess ning sellesse on kaasatud kogu meeskond. Sellised ärid võistlevad globaalsel turul ja nende väljakutse on näiteks sel turul enda eeliste kinnistamine. Näiteks läinud aastal EASi ja Tööandjate keskliidu konkursil “Ettevõtluse auhind” aasta innovaatori tiitli pälvinud biokeemiaettevõtte Solis Biodyne suurim väljakutse on see teadus-arendustegevusega loodu äriks muutmine. Ettevõtte juhtkond on väljendanud, et kui ettevõttes oleks see fookus ja vajalikud müügioskused varem olemas olnud, võiks umbes 6 miljoni eurose käibega ettevõte olla juba 5-10 korda suurem.
Neljandal tasemel on ettevõtted, kes lisaks teadlikule ja juhitud uuendustele investeerivad süsteemselt 2-5% käibest innovatsiooni ja tootearendusse ning kaasavad väljastpoolt inimesi, nagu näiteks ülikoole ja teadusasutusi. Neil võivad ka teadlased meeskonnas tegutseda.
Viies tase on ettevõtete innovatisooninirvaana. Need ettevõtted on innovatsiooni keskmeks. Näiteks Google, Apple või tööstussektorist näiteks ABB, mis tõmbavad ka teised uuenduste teele kaasa. Siia arenevad väga vähesed ettevõtted, kuid selle nimel tasub töötada.
Eeldused on meil olemas
Eeldused uuendusmeelsete ettevõtete kasvuks ja Euroopa kõige läbipaistvama ning paremini koos töötava innovatsiooni ökosüsteem loomiseks on Eestis olemas – ettevõtjate avatud meel, vajalikud teenused ja oskusteave ning rahastus.
Innovatsioonitrepp aitab seda süsteemi ka korrastada ja annab ettevõtjale fookuse, millega tasub ja tuleb soovitud arenguhüppeks tegeleda. Kui ideid ja võimalusi on palju, siis on lihtne nii ettevõtte kui avalikud ressursid nende tagaajamisele ära kulutada, aga soovitud eesmärki ehk majanduse uuenduslikkuse kasvu ei saavuta.
Lisaks ettevõtjate osale peab panuse andma ka riik nii innovatsiooni tähtsuse mõistmises ühiskonnas, võimaliku teadus-arenduskulude maksuprääniku loomises, aga ka eeskujuks olemises näiteks riigihangetel uuenduslikkusega arvestamise või riigifirmadele innovatsioonieesmärgi seadmisega.