Hando Sutter töölepingu seaduse muudatustest: töötajate muudatustega hirmutamine on alatu

Inimesi aitab töösuhetes võimestada mitte muudatustega hirmutamine ja eksitamine, vaid nende õigustest ja võimalustest informeerimine ning teadlikkuse tõstmine, rõhutab Tööandjate keskliidu juht Hando Sutter ERR-i arvamusveergudel.

Majanduslangusest hoolimata kiirelt kerkinud palk ja vastu ootusi tugevana püsinud tööturg viitab demograafia trendidele – sündimus väheneb ja tööturule jõuab vähem inimesi. Lisaks on Eesti tööhõive aastaid olnud Euroopa tipus ja kasvanud peamiselt osalise tööajaga töötajate arvelt, mis näitab, et kohalikud inimesed on juba maksimaalselt aktiivsed. Veel enamate eestimaalaste tööturule toomine eeldab seetõttu senisest suuremat paindlikkust.

Kui tööandjad pingutavad heade inimeste leidmiseks ja nende hoidmiseks üha enam ning on valmis tööajas ja -kohas paindlikumad olema, siis seda peaks soovijaile võimaldama ka seadusandlus.

Seetõttu on valitsus ning majandus- ja tööstusminister tööõigust kaasajastades õigel teel. Tööturg on sellist otsustavust oodanud ja vajanud juba aastaid, sest arutelusid on küll peetud, kuid tegudeni jõudmine on olnud vaevaline.

Meie ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime on löögi all, kui tööõigus püsib jäik. See pidurdab majanduse arenemist ja ametite loomist ning seeläbi riigi maksulaekumist. See pole ei töötajate ega tööandjate huvides.

Sotsiaaldemokraadid ja ametiühingud on aga valinud muudatuste vastu võitlemisel töötajate eksitamise ja hirmutamise tee. Selline ühiskonna üles kütmine on vastutustundetu ja püüab mustata tööandjaid, aga alavääristab ka töötajaid, kes enda eest seismisega justkui hakkama ei saa.

Töölepingust on huvitatud mõlemad

Töölepingul on kaks osapoolt ja mõlema eesmärk on see sõlmida – töötaja vajab tööd, sissetulekut ja eneseteostust, tööandja soovib motiveeritud töö teostajat. Lepingu tingimuste läbi rääkimine ja kokkuleppele jõudmine on seega mõlema huvides.

Plaanitud muudatused pakuvad paindlikkust, sest töötamine on muutunud ja vahel on tööd pakkuda episoodiliselt-hooajaliselt. Samuti on tööturul aktiivsed erinevate vajadustega ja ootustega põlvkonnad. Tööandjad kuulevad nende erisoove üha tihemini ning soovivad nendega ka arvestada.

Lisandub võimalus, mitte kohustus

Tööandjad näevad iga päev, et töötajate teadlikkust ei ole põhjust alahinnata. Eriti nooremad põlvkonnad on kõige osas nõudlikud ja valmistavad sageli oma soovidega nii meelehärmi kui väljakutseid töö korraldamiseks. Tööst ja karjäärist võib olulisem olla surfihooaeg ja maailma avastamine, milleks tavapuhkusest ei piisa.

Ehk töötamise paindlikumaks muutmisega ei võeta midagi ära nendelt, kes soovivad jätkuvalt täisajaga ehk piltlikult 9-17ni töötada. See jääb ilmselt levinuimaks lepingu vormiks. Küll parandab osalise ajaga töötava inimese kindlustunne, kes täisajaga töötada ei saa, ei taha või soovib mitme tööandja juures väärtust luua. Kuna töölepingu seadus pole sellist paindlikkust seni võimaldanud, on kasutatud võlaõiguslikke lepinguid või halvemal juhul töötatud mustalt. Nii ei laiene inimesele garantiid nagu töö- ja puhkeaeg, miinimumpalga nõue, puhkus ning riik jääb ilma maksudest. Seda on mõistlik ja vajalik muuta.

Murekohad on teada juba pikka aega

See ei tule uudisena ei poliitikat kujundavale poliitikutele ega ametiühingutele, sest nendest muredest ja vajalikest muutustest on nii kahe- kui kolmepoolsetel kohtumistel olnud juttu aastaid, kuid edasi liikumist on nappinud. Näiteks kaks aastat kestnud katsetus kaubandusvaldkonnas tööaja paindlikumaks kokkuleppimiseks ehk muutuvtundide pilootprojekt kukkus läbi, sest ametiühingud nõudsid liialt jäikasid tingimusi. Protsess oli liiga keerukas ja ei kutsunud seda võimalust kasutama. See näitab, et ajaga kaasas käimist ei maksa üle reguleerida.

Ka praegused muudatused saavad olema kompromiss, sest näiteks tööandjad ja töötajad näevad vajadust veel paindlikuma tööõiguse järele. See, et tulemus ei vasta 100% ametiühingute soovidele, ei tähenda, et kaasamist polnud. Huvilised on olnud menetlusega seotud ja saanud oma seisukohad esitada. Küsimus on, milline on osapoole soov – edasi liikuda või siis muutuseid jäigalt pidurdada, kuigi maailm meie ümber muutub.

Eesti tööturg toimib

Eestis on ametiühingutesse kuulumine ja nende esinduslikkus töötajate seas madal, samuti kollektiivlepete ehk vabatahtlike töötajate ja tööandjate lepete sõlmimine vahel ajaloolistel põhjustel teistest Euroopa riikidest tagasihoidlikum. Kuna sellist tava ei ole, siis on tööturu osapooled nende oludega kohanenud ja saanud ise asjad omavahel kokku lepitud.

See ei peaks olema etteheide, vaid näitab, et meie tööturg toimib. Kui osalised kokkuleppele ei jõua, siis leppeid ei sünni. Kui keegi kokkuleppeid ja seadusi rikub, siis selleks on olemas turvavõrk tööinspektsioonist töövaidluskomisjoni ja kohtuni välja. Reeglite rikkujaid on igal ajal, kuid nad ei iseloomusta kõiki siinseid kümneid tuhandeid tööandjaid ja enam kui 700 000 töötajat. Kindlasti on ametiühingutel jätkuvalt oluline roll sotsiaalpartnerina, aga pakutav lisaväärtus töötajatele peab ajaga kaasas käima.

Artikkel ilmus err.ee portaalis.