Hando Sutter: panustame haridusse ja teadusesse rekordiliselt raha, kuid see ei jõua majandusse

“Kuna Eesti rahvaarv väheneb ja vananeb, siis tänase elukvaliteedi säilitamiseks peab inimeste tööviljakus kasvama. Võtmetähtsusega selle saavutamiseks on hea haridus. Kurioosne on aga, et panustame haridusse ja teadusesse rekordiliselt raha, kuid see ei jõua majandusse,” selgitab Tööandjate keskliidu tegevjuht Hando Sutter ajalehes Õhtuleht.

Riigi jõukus ja võime rahastada ühiskonnale vajalikke teenuseid nagu näiteks tervishoid, haridus ja julgeolek sünnib ettevõtluses loodud töökohtadelt ja neilt tasutud maksudelt. Ehk riigil ja ühiskonnal läheb hästi kui siinsed ettevõtted on konkurentsivõimelised ja arenevad.

Kuigi avalike teenustega on meil hästi ja hindame nende kvaliteeti kõrgelt, siis majandusele on viimased aastad olnud keerulised. Majanduslangus venis pikale, inimeste kindlustunne on naabritest kehvem ning tootlikkus kahaneb. Lisaks on riigi kulud kasvanud kriisieelse ajaga 70%, majandus vaid 45%. Majanduskasvu ja tootlikkuse kasvuta tähendab see jätkuvat laenamist ja uusi maksutõuse.

Riik mõtleb siiski õiges suunas. Näiteks kaugemaid eesmärke sõnastav strateegia „Eesti 2035“ näeb ette, et Eesti majanduse tootlikkus kerkib järgmise 10 aastaga 110%ni Euroopa Liidu keskmisest. See on ambitsioonikas ja ainuõige siht, kuid tähendab senisest kaks korda kiiremat arengut. See ei juhtu iseenesest. 

Kui Eesti majanduse tootlikkus kasvas kenasti 2021. aastani ja jõudis 84%ni ELi keskmisest, siis pärast seda on see langenud. Samal ajal pole me kunagi panustanud nii palju raha haridusse ja teadusse kui praegu, kuid miskipärast ei jõua see majandusse tagasi. Tööviljakus pole paranenud.

Oma osa  tagasiminekus on selles, et ettevõtted on töötajate puuduse tõttu hoidnud töötajaid majanduslanguses ja ärimahtude langusele vaatamata. Kuid siiski peame vaatama hariduses tehtud valikutele otsa ja vajalikud ümberkorraldused tegema.

Lati kaotamine ei tõsta taset

Eelmisel kevadel ei suutnud iga neljas põhikooli lõpetajatest ületada lõpueksamite miinimum künnist. Need on need lapsed, kellest peaks tulema pealekasv kutsekoolidesse, ülikoolidesse ja hiljem tööellu. Riik on pakkunud probleemiga tegelemise asemel välja, et lävend tuleks muuta soovituslikuks. See on pea liiva alla peitmine ega lahenda ära juurprobleemi.

Lõpueksamid nii põhikoolis kui gümnaasiumis annavad õpilastele fookuse ja motivatsiooni aineid õppida. Eksamilävendite kaotamine võib veelgi vähenda lastes motivatsiooni õppida reaalaineid. Loodusteaduste mõistmine on aga absoluutne eeldus, et saada vajalikke oskuseid tuleviku tööturul ja suuta käia tehnoloogia arenguga kaasas käia ning majanduse lisandväärtust kasvatada. 

Nõrkade eksamitulemuste probleemi lahendusena näeme pigem reaalainete kvaliteedi parandamist põhikooliastmes – ennekõike tehnoloogiaõppe atraktiivsemaks muutmine, tehnoloogiaõpetajate paremat ettevalmistamist ja „kitsa matemaatika“ õpetamise lõpetamine, mis takistab noori tulevikus tasuvamatel erialadel edasi õppimast. Täna otsustab iga teine noor põhikooli lõpuks, et ei taha end reaalainetega siduda ega soovi inseneriks saada. See tähendab, et loomata jäävad nii kõrgelt tasustatud tippspetsialistide töökohad kui nende tuules muud ametid nii samas kui teistes ettevõtetes. 

Haridus peab looma ühiskonnale väärtust

Eesti hariduses on korraga käimas kolm suurt muutust – vastutuse ja kohustuste selgitamine põhihariduses, kutseharidusreform ning kõrghariduse rahastamise küsimuse lahendamine. Need reformid on muutustega kohanemiseks hädavajalikud ja nende siht peab olema ühene.

Tööandjad rõhutasid hiljuti peaministri, haridus- ja teadusministri ning majandus- ja tööstusministrile saadetud pöördumises, et tänases demograafilises ja riigi rahanduslikus olukorras ei saa lubada haridust ega teadust, mida ei kasutata või mis ei loo piisavalt lisandväärtust. See peabki olema ümberkorralduste eesmärk ja tagajärg. Võime olla ükskõik kui haritud – kui meie haritus ei jõua majandustegevusse, ei paranda see riigi toimetulekut ega ole jätkusuutlik.

Peame olema avatumad välistöötajate suhtes

Kuigi hariduse valikud on määravad, siis üksi nendest jääb majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks väheks. Kahaneva sündivuse ja väheneva tööealise elanikkonna tõttu jõuab tööturule vähem noori kui tööturult lahkub. See tähendab, et isegi kui riik teeb omalt poolt töötajate puuduse leevendamiseks kõik võimaliku ehk vajalikud otsused hariduspoliitikas, tõstab kohalike oskuseid ja kvalifikatsiooni ning vähendab töötust ja toob tööturule need, kes täna ei tööta, siis sellest ei piisa.

Tööturu väljakutseid kaardistav kutsekoda OSKA, mille töös osalevad nii riik, tööandjad kui ametiühingud, värske uuring näitab, et välistöötajate kaasamine on seetõttu mõningal määral möödapääsmatu. Majanduse konkurentsivõime säilitamiseks ning vajalike teenuste ja toodete pakkumiseks jääb igal aastal puudu näiteks enam kui 2100 oskustöötajat, inseneri, masinate ja seadmete tehnikuid, mehhatroonikuid, keevitajaid ning pingi-, tootmisseadmete ja masinate operaatoreid. 

Peame seetõttu välistöötajate suhtes avatumaks muutuma ja töörände põhimõtted üle vaatama, mida riik ka oskustöötajate erandi loomisega tegemas on. See ei tähenda massiimmigratsiooni, millega kohati inimesi hirmutatakse, vaid kontrollitud rännet, mille eeldus on töö ja tööleping. Kui need lõpevad, siis inimene lahkub. Lisaks ettevõtete arendamisele aitab iga makse tasuv välistöötaja maksta palka meie õpetajatele, arstidele ja riiki kaitsevatele inimestele. 

Ukraina põgenike vastu võtmisega saime kogemuse, et saame välistöötajate ühiskonda sulandmisega hästi hakkama. Saame teiste riikide tehtud vigu vältides ka edaspidi.

Artikkel ilmus ajalehes Õhtuleht.