Ehitus ei vaja tagastamatut abi, vaid riikliku investeerimispoliitika kohandamist vastavaks kriisiolukorrale
Rail Balticu ehitus on andnud viimastel päevadel palju kõneainet. See on mingis mõttes märgiline objekt, kuid mitte ainus, millele mõelda riiklikke investeeringuid kavandades. Julgen öelda, et Eesti ehitussektor on üleilmse pandeemia tõttu kriisi lävel. Kui täna on masinad ja inimesed töös, siis kõige raskemad ajad algavad sügisest, kui mahud hakkavad vähenema ja uusi tellimusi peale ei tule.
Ehitus on suure inertsiga sektor – kui täna tehakse uue investeeringu otsus, siis kopp lüüakse maasse minimaalselt aasta pärast. Riik on välja käinud esimesed abimeetmed, kuid need on lühiajalised ja ehitussektorit ei aita. Me vajame pikemat plaani ja seda koostöös avaliku sektoriga, sest meie roll riigile väärtuse loomisel on märkimisväärne. Ainuüksi 2019. aastal andis ehitus 7% SKT-st ja tööd 8,7%-le hõivatutest.
Lahendus riigi tellimuste kasv
Kõik arenenud riigid kasutavad majanduskriisis kontratsüklilist investeerimist, ehk pikaajaliselt plaanis olevad riiklikud objektid võetakse töösse kiirendatud korras. Kokkuvõttes võidavad kõik: riik saab plaanilised ehitised turu madalseisu hindadega, inimesed saavad vajalikke objekte varem kasutama hakata ning ehitusettevõtted võimaluse kriis üle elada. Tänased nullilähedased laenuintressid suurendavad sellise mudeli majanduslikku mõttekust veelgi. Ehitajad ei vaja tagastamatut abi, vaid riikliku investeerimispoliitika kohandamist kriisiolukorrale.
On selge, et ka teede- ja taristuehitustes toimub mõningane kokkutõmbumine, kuid eriti rasked ajad ootavad just hoonete ehituse valdkonda, kus eraettevõtete tellimuste osakaal moodustas 80% kogumahust. Valdav osa investoritest külmutab projektid vähemalt aastaks. Suurenev üldine tööpuudus mõjub pärssivalt eluasemeturule. Me teame, et hoonete ehituses on otseselt või kaudselt hõivatud 85% ehitussektori 58 000 töötajast. Peame juba täna mõtlema, mis neist inimestest saab, kui hoonete ehituses toimub märkimisväärne langus.
On tõsi, et erinevad sektorid vajavad ka spetsiifilist lähenemist. Näiteks turismiga seotud ettevõtete jaoks on kindlasti oluline palgatoetus vähemalt kuni reisipiirangute tühistamiseni, eksporditööstusel peavad olema konkurentidega teistest riikidest samaväärsed ettevõtlustingimused. Kuid kõigi ettevõtjate õigustatud ootus, on et valitsus rakendaks toetusmeetmeid vastavalt Euroopa Komisjoni poolt lubatud tingimustele teiste euroala riikidega konkurentsivõimelises mahus.
Kellele on vaja võõrtöölisi?
Töökäsi teistest riikidest vajavad ja kasutavad Eestis erinevad sektorid. Alates põllumajandusest kuni teeninduseni, sealhulgas ehitus. Nõustuda ei saa aga sellega, et ehitus on välistööjõu Eestisse vedaja number üks. 2019. aastal moodustas võõrtööjõud alla 10% valdkonna hõivatutest. Ehk valdavas osas töötavad meil ikkagi meie kaaskondlased.
Selge on, et lähiaastatel seoses ehitusmahtude vähenemisega vajadus võõrtöötajate järele peaaegu puudub. Samas, mida suurem vajadus on kriisi käigus ettevõtjatel töötajaid koondada, seda rohkem on tarvis on hiljem võõrtööjõudu majanduse taastumisel. Ükski spetsialist ei jää avatud tööjõuturuga Euroopas koju istuma, vaid leiab rakenduse välisriikides. Tagasi neid saada on raske. Seetõttu me ei tohiks sulgeda uksi ka väljastpoolt tulijatele ei täna, ega ka tulevikus.
Pikemas perspektiivis on Eesti võti tööjõuga seotud probleemide lahendamiseks kohaliku kutsehariduse efektiivsemaks muutmine. Meil on väljaehitatud infrastruktuur, aga sisu ja tegevus ei too seda tulemust, et saaksime sealt tööjõuturule konkurentsivõimelisi inimesi. Ehituserialade puhul tuleks alustada tsentraliseerimisest, et tõsta õppekvaliteeti. Teiseks tuleb taastada riiklik tellimus. Lisaks tuleb muuta õppeasustuste rahastamise mudelit, et koolid saaksid õpetada neid spetsialiste, keda tööturg vajab. Mitte neid, kelle õppeprotsess on kõige odavam.
Autor:
Tiit Kuuli
Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees, ehitusettevõtja