E-Eesti: elektroonsest Eestist edukaks Eestiks!
Eesti eesistumise läbivaks teemaks oli digiteeritus. Reklaamisime digiteeritud teenuseid ja samuti algatust nende tõhusamaks maksustamiseks. Digiteerimispioneerina tõstis ennast eesistujana esile ka Läti ja ilmselt veel hulk riike peab end selles vallas edasijõudnuks.
Eestlase minapildis on e-teenuste ja digioskuste valdkond ilmselt positiivsemas valguses, ent kus Eesti maailma digiteerituse edetabelis tegelikult paikneb ja kuidas seda oma eduks pöörata?
Üks meile lähimaid ja juhuslikult ka ilusamaid edetabeleid on Euroopa Digital Economy and Society Index 2017 (DESI), kus Eesti asub majanduse ja ühiskonna digiteerituselt 28 liikmesriigi seas 9. kohal. See on üle keskmise, kuid võib anda patriootlikematele ka väikse ninanipsu.
Kui DESI hindab Euroopa Liidu riikide digiteerituse taset praegu, siis Lausanne’i Ülikool IMD on koostanud digitaalse konkurentsivõime edetabeli, kus hinnatakse rohkem digitaalset potentsiaali majanduse ja ühiskonna veelgi edukamaks muutmiseks. IMD võrdleb küll rohkem riike kui Euroopa Liitu kuulub – kokku vaadeldakse 63 riiki – ja selles digitaalse konkurentsivõime edetabelis on Eesti alles 26. kohal. Vaid Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes on sama edetabeli põhjal Eestil 11. koht. Eestist eespool asuvad Skandinaavia maad ja Soome, Belgia, Holland, Luksemburg, Suurbritannia, Iirimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa. Mille poolest siis teised riigid meist konkurentsivõimelisemad on?
Eesti konkurentsivõime üks suurimaid puudujääke mõlema indeksi järgi on digilahenduste integreerimine ärisektorisse. Alajaotustest võime leida, et madalaimad hinded on saanud loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialal kõrgkooli lõpetanute arv, sotsiaalmeedia kasutamine ja elektrooniline teavitus, talentide vähesus ja vähene atraktiivsus kvalifitseeritud välistööjõu jaoks, immigratsiooniseaduste jäikus ning teadus- ja arendustegevuse vähene maht.
Digiteerimise kasutamine äriprotsessides võib vähendada sõltuvust inimtööjõust ja sel moel pikemas perspektiivis ettevõtete kulusid vähendada, parandada teenuste kättesaadavust, huvigruppide informeeritust ja toote kvaliteeti. IKT oskusteavet ja digiteenuseid saab ka Eestist eksportida. Meie kõige suurem tööandja, töötleva tööstuse sektor, on suures osas traditsiooniliselt tööjõumahukas, pakkudes samas innovatsiooniks ja digiteerimiseks ka omajagu potentsiaali. Paradoksaalsel kombel eeldab innovatsioon investeerimist, mis aga võib sageli seista selle taga, et nii kvalifitseeritud kui vähem kvalifitseeritud tööjõust või lihtsalt tarbijatest on Eestis suur puudus. Turg on väike ja see puudus kasvab – kuni aastani 2040 jääb Eestis igal aastal 8000 – 10 000 tööealist elanikku puudu sellest, et säilitada tänane ülalpeetavuse määr. Töötlevas tööstuses üksinda on tegelikult juba praegu 2800 töökohta täitmata. Sisserändekvoot on 1317 juures ja lasteaiakohti napib kohalikelegi. Mida see investorile ütleb?
Lühiajaliselt on seega parim lahendus muuta Eesti kiiresti atraktiivseks ja avatud riigiks välistööjõule ja uutele maksumaksjatele, perspektiivis tuleks aga juba praegu rohkem panustada innovatsioonile, et sõltuvust tööjõust vähendada. Suur osa sellest on mõeldamatu ilma digitaalsete lahendusteta.
Loomulikult seab digiteerimise soov eeldused tööjõu digioskustele. Elementaarseid arvutioskusi vajab juba praegu pea iga töötaja ja see vajadus muutub üha teravamaks. Selleks, et kasutada iseteeninduskassasid, peavad müüjad oskama nende juhtprogrammi kasutada ja kui koosteliinil kasutatakse roboteid, peab liiniadministraator tundma nii veakoode arvutiprogrammis kui võimalikke tõrkumiskohti liiniaparatuuris. Kuna tehnoloogia areneb ülikiiresti, on suurim eeldus aga pidev valmisolek õppida. Midagi pole teha, tänase oskusteabega võid 20 aasta pärast olla abitu, isegi kui oled sellesse 20 aastat panustanud.
Aga mulle tundub, et me oleme selleks võimelised. Eurostati andmetel suhtleb Eestis interneti teel avaliku sektori asutustega 77% 16–74-aastastest elanikest, 95% maksudeklaratsioonidest esitatakse elektroonselt, 99% elanikest on kehtiva sertifikaadiga ID-kaart, 91% 16–74-aastastest kasutab vähemalt kord kvartalis internetipanka ja 90% on viimase kolme kuu jooksul vähemalt korra kasutanud internetti ajalehtede lugemiseks. See näitab, et Eesti rahvas on harjunud internetti asjaajamises kasutama ja nüüd tuleb see oskusteave vaid majanduse heaks tööle panna.
Autor: Raul Aron, Eesti Tööandjate Keskliidu analüütik