Avalik pöördumine: Eesti riigi aeglane bürokraatia sunnib põgenikud “mustalt” töötama

Tööandjate Keskliidu liikme, Finesta OÜ juht Heikki Mäki tegi avaliku pöördumise siseministri ja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poole, et juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, mille tõttu veinib Ukrainast sõja eest Eestisse tulevate inimeste tööle asumine. Kuna nende hakkamasaamine ja sulandumine keskkonda sõltub paljuski sellest, kuivõrd kiiresti ja ladusalt saavad nad hakata siin ka tööle, on tegemist olulise teemaga. Avaldame autori nõusolekul tema pöördumise tervikuna. 

Lugupeetud siseminister Kristian Jaani ning Politsei ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher!

24. märtsil täitub kuu Vene vägede sissetungist Ukrainasse. Nagu on ajakirjanduseski mitmest kohast lugeda-kuulda saanud, ei tulnud sõda Eesti valitsusaparaadile üllatusena. Avalikkuse eest varjatult alustas riik ettevalmistusi julgeoleku kindlustamiseks ja ka põgenike saabumiseks juba eelmisel aasta, võib lugeda näiteks 23. märtsil Eesti Ekspressis ilmunud artiklist “SUUR SISSEVAADE SALAMAAILMA | Kuidas käib Eestis sõjaaja kriisijuhtimine? Järgmised pool aastat võivad määrata meie tuleviku.”

Esimesed sõjapõgenikud jõudsid Eestisse juba 28.veebruaril. Praeguse seisuga on neid siin üle 22 000 ja eakate ning laste kõrval arvestatav osa tööealisi inimesi, peamiselt naisi. Esimestel neist hakkab täituma kuu aega tasuta hotellis elamise võimalust ja nad peaks asuma otsima elukohta ning millestki end elatama. Nad tahaksid minna tööle, et mitte olla koormaks riigile, mis neid vastu võttis ja tunda end ühiskonnas väärtuslike liikmetena. Ja tööandjad ootavad väga motiveeritud tööjõudu, aga ikka veel pole riik suutnud korraldada paberimajandust nii, et kaks huvitatud osapoolt saaks kokku viia.

Kui isikukoodide väljastamine, mida korraldavad kohalikud omavalitsused, sujub suhteliselt kiiresti, siis töötamiseks vajalik ajutise kaitse saamise dokument võtab ikka veel ebanormaalselt kaua aega. Ainuüksi Finestal on praegu ootel 50 sõjapõgenikku, kellele oleme leidnud töökohad ja keda tööandjad ootaks juba homme, aga nad said aja Politsei- ja Piirivalveametisse kuu aja pärast. Nii kaua ei taha oodata tööandjad, ammugi põgenikud, kes peavad millestki elama. Ajutise kaitse dokument võimaldab Ukraina sõjapõgeniku võtta tööle võrdsetel alustel Euroopa Liidu kodanikuga ja maksta talle sellel ametikohal ettenähtud palka. Samas kui enne 24.veebruari 2022 kuulusid ukrainlased kolmandate riikide kodanike alla, kellele tuli maksta keskmist palka, seda ka ametites, mida muidu Eestis nii kõrgelt ei tasustata. On ilmselge, et ettevõtted ei pea viimast lahendust majanduslikult mõistlikuks, eriti praegu, kus seisame silmitsi sõjast tingitud majandussurutisega.

Olukord, kus sõjapõgenikud ei saa ilma ajutise kaitse tõendita töötutoetust ega tohi ka tööle asuda, võib viia ümbrikupalgaga töötamiseni. Ja kas saab selles kogu oma maisest varast ilma jäänud inimest süüdistada, kes katsub võõral maal endal ja oma lastel hinge sees hoida? Mis tähendab, et sadade tööealiste põgenike pealt jäävad maksud saamata, samal ajal, kui Eestil on Ukraina abistamisega tekkinud olulised väljaminekud.

Eesti ütleb end uhkusega olevat e-riik. Viimati tegime seda Dubai maailmanäitusel. Mismoodi on meil siis tekkinud olukord, kus inimesed peavad ühe paberi taga ootama 1-2 kuud? Isegi kui ajutise kaitse taotlemise võimalus võeti vastu ja jõustus mõni nädal pärast sõja puhkemist, siis kui me tõesti valmistusime põgenikekriisiks juba mitu kuud, kuidas me ometi niisugust bürokraatlikku toppamist ennetada ei suutnud? Jah, põgenikke on palju, aga juhime tähelepanu, et sellest paarikümnest tuhandest pole kõik tööealised, ütleme, et neid on kümme tuhat. Kuidas ometi pole võimalik tänapäevaste lahendustega kümnele tuhandele inimesele kiirelt ja operatiivselt ühtainust dokumenti väljastada? Miks ei võiks ametkonnad – omavalitsus ja riik – teha tõhusamat koostööd – kui inimene läheb isikukoodi taotlema, algatataks kohe ka ajutise kaitse tõendi menetlus. Ja valmis dokumendile ei peaks tingimata minema ise kuhugi järele, vaid see võiks olla digitaalselt kättesaadav. Seal on kindlasti nüansse – andmekaitse, turvalisus jne, mida tavainimesed kõrvaltvaatajatena ei tea, aga e-riik peaks ju olema suuteline sellistele väljakutsetele vastu hakkama.

Näeme oma tööjõurendi ettevõttes, et olukord on väga tõsine. Eesti tööjõuturul on aastatega oluliselt vähenenud  ümbrikupalga maksimise osakaal. Nüüd on täiesti reaalne oht, et toimub tagasilangus. Kas meie riigieelarve saab seda endale lubada? Ja raha rahaks, aga miks me paneme siia saabunud väga haavatava inimgrupi olukorda, kus nad peavad hakkama seadust rikkuma ja kus on suur oht, et neid hakatakse ära kasutama? Eesti riik on juba näidanud end Ukraina tugeva toetaja ja sõbrana, mille üle võime uhkust tunda. Ärme lase sel bürokraatlikul häbiplekil senist head tegevust rikkuda.

Lugupidamisega

Heikki Mäki
tööjõurendi ekspert ja tööjõurendi ettevõtte Finesta juht