Arto Aas: ootame tööturult imet, aga seda ei tule
Välismaiste töötajate ehk välistööjõuga hirmutamise asemel peaksime rääkima sellest, kuidas nende lihtsam tööle palkamine aitab Eesti ühiskonna jõukust kasvatada, selgitab Eesti Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas ajalehes Harju Elu. Sellest sõltub, kas ja kui suurt pensioni saab maksta, millist arstiabi ja haridust saame lubada.
Kahetsusväärsel kombel aetakse Eestis aruteludes segi immigratsioon ja tööränne ning sõjapõgenike aitamine. Kui tööandjad räägivad välistöötajate värbamisest, siis on jutt kontrollitud ja ajutisest töörändest, mitte valimatult siia tulevatele inimestele kodakondsuse jagamisest või siin viibivatel välismaalastel riigikogu valimistel hääletamise lubamist. Kui tööluba või töö saab otsa, siis inimene lahkub.
Vajadus palgata välistöötajaid pole lihtsama või odavama vastupanu teed minek, vaid sundvalik. Iga tööandja eelistaks kohalikku inimest, sest temaga on mitmel põhjusel lihtsam asju ajada. Aga mida teha siis, kui vajalike oskustega inimest Eesti tööturul lihtsalt ei leia, sest kõiki erialasid pole ei mõistlik ega võimalik siin õpetada, või ei jagu neid oskustega töötajaid kõikidele tööandjatele? Lisaks ei soovi me osasid ameteid heaolu kasvades enam ise pidada ja noorem põlvkond ei salli rutiinset tööd. Loodame tööturul mingile imele, aga seda imet ei juhtu.
Ühiskonna jõukus luuakse ettevõtluses
Töökohtade ja investeeringute kadumine pole üksnes ettevõtjate mure, sest see mõjutab seda, kuidas oma riiki üleval pidada jaksame. Sellest sõltub, kas ja kui suuri pensione saame maksta ning millist arstiabi lubada, sest enamus riigieelarve maksutuludest sõltuvad palkadest ja tarbimismaksudest. Raha ei tule seinast ja ühiskonna jõukus luuakse endiselt ettevõtluses. Kui siin ei ole ega looda kõrgelt tasustatud töökohti või töökohti jääb vähemaks, peame kas hüppeliselt makse tõstma või vähendama oluliselt heaolu ning riigi pakutavaid teenuseid.
Eesti tööturu väiksus ja töötajate puudus, kiirelt kasvanud palgad ning arenenud maailma ühed karmimad piirangud välistalentide palkamisele juba kahjustavad meie majandusruumi konkurentsivõimet. See takistab kohalikke ettevõtteid arenemast ja kasvamast ning peletab välisinvestoreid siia panustama ja töökohti looma, sest pole neid, kes plaanid ellu viiksid. Säärased investeeringud on aga väikeses majanduses eluliselt tähtsad.
Inseneride järele on karjuv vajadus
Välistöötajaid vajame vaja appi nii lihtsamatel töödel, kuid edukamate ja ekspordinäljaste ettevõtete valus mure on inseneeria-, tehnoloogiaerialade ja IT-spetsialistide puudus. Kutsekoda OSKA süütas hiljuti põlema punase tule, sest juhtis tähelepanu, et lähiaastail suudab siinne haridusvõrk katta vaid kolmandiku vaja minevast ja puudu jääb tuhandeid insenere. Neid töökohti täites võiksid siinsed ettevõtted areneda palju kiiremini ja mitte üksnes viia läbi ühiskonna ees seisvaid suuri muutuseid nagu energia-, rohe- ja digipööre, vaid nendest konkurentsieelistega väljuda. Iga kõrgelt tasustatud insener loob juurde mitu töökohta.
Seetõttu peame meie ettevõtete arenemiseks, ühise heaolu kasvuks ja riigi ülalpidamiseks töörändest ja välistöötajate värbamisest mitte üksnes rääkima, vaid selle iganenud reeglid ümber tegema – oluliselt suurendama või kaotama pikaajaliste töölubade piirarvu ehk kvoodi ja kontrollida välistöötajate kasutamist teiste meetmetega, nagu näiteks palga alammäär. Samuti tuleb värbamise protsess digitaalseks muuta.
Välistööjõu värbamine vajab suuremat paindlikkust
Võib-olla on see paindlikum, kiirem ja ratsionaalsem kui seadusesse kirjutatud kvoodi asemel lepiksid selle tööturu osapooled selle valitsusega igal aastal kokku, arvestades arenguid tööturul ja majanduse olukorda. Samas on tööandjad skeptiliselt, et poliitikud on nõus rändeküsimust käest ära andma ja kui arutelu teravik nüüd sellele keskendub, siis töötajate puuduse ja välistöötajate värbamise probleeme see ikkagi ära lahendada ei aita.