Arto Aas: “nähtamatu käsi” tegi meid rikkamaks kui oleksime julgenud unistada
Sotsiaaldemokraatide kirutud “nähtamatu käsi” ehk majanduse iseregulatsioon on toonud Eestile nii hoogsa arengu kui kiire palkade kasvu, kirjutas Eesti Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas Delfis vastuseks Sotsiaaldemokraatide juhile Lauri Läänemetsale.
Sotsiaaldemokraatide tundlikku ühiskondlikku närvi võib tunnustada, aga kordaks siiski vana tõde – ära hammusta kätt, mis sind toidab. Turumajanduse usaldamine on taganud Eestile saatusekaaslastest kiirema arengu, mis on teinud Eesti inimesed jõukamaks kui oskasime paarkümmend aastat tagasi unistada.
”Nähtamatu käsi” on taganud palgatöölistele inflatsioonist kordades kõrgema sissetuleku ja tassib riigieelarvesse usinalt maksuraha, mida on sotsiaalse turvavõrgu kudumiseks kasutatud. Kohati on sotsiaaltoetustega mindud lausa nii kaugele, et see on võtnud inimestelt motivatsiooni tööle minna. Jõukust saab aga kasvata ainult tööd tehes ja ettevõtlusega tegeledes, mitte olemasolevat vara ringi jagades.
Tööjõupuudus viis kiire palgakasvuni
Eestis süveneb tööjõupuudus, sest igal aastal langeb demograafiliste trendide tõttu tööturult välja 5000-6000 inimest. Meil on puudu tuhandeid – reaalainete õpetajad, insenere, tervisehoiutöötajaid jne. Kiire majanduskasv ja tööjõu puudus on Eestis toonud kaasa palkade väga kiire kasvu, mis jätkub uskumatul moel ka tänavuse majandussurutise ajal (tõsi, avaliku sektori eestvedamisel).
Samas ei ole tootlikkus palkadega samas tempos kasvanud. Kiirelt kasvavate tööjõu- ja energiakuludele koosmõjus on suur risk, et siinse ettevõtlusruumi konkurentsivõime üha kahaneb. Siinne tööjõud pole enam ammu odav, tööealiste inimeste hulk üha väheneb ning välismaalt väga keeruline juurde värvata. See paneb kukalt kratsima, miks peaks jätkuvalt Eestisse investeerima, siia uusi töökohti looma või ka Eestis toodetut eksporditurul ostma.
Eestis on üha kallim ettevõtlust arendada
Eesti haridussüsteem ei suuda piisavalt ette valmistada või ümber õpetada tööturul vajalike oskustega töötajaid, välistööjõu värbamise reeglid on arenenud maailma kõige karmimad. Nii ongi Eestis inimese palkamine ja töökohtade loomine konkureerivate riikidega võrreldes üha keerulisem. See on Eesti majanduse tuumprobleem, millega paraku parteid väga tõsiselt tegeleda ei taha või ei oska.
Tööandjaid üllatab, et just sotsid tahavad sotsiaaldialoogi hävitada ja võtta miinimumpalga kehtestamine jõuga poliitikute kätte. Seda enam, et alampalk on kasvanud viimasel kümnendil keskmisest palgast ja inflatsioonist kiiremini. Kui sotsiaaldemokraadid politiseerivad seni tööturu osapoolte – tööandjate ja ametiühingute – kokkuleppe ehk miinimumpalga suuruse, siis see läheb tõotatud jõukuse asemel Eesti inimestele kalliks maksma.
Palkade kompenseerimine nõuaks riigieelarvest sadu miljoneid eurosid, jätaks tööta kümned tuhanded inimesed ja tooks kaasa pankrottide laine maapiirkondades. Samuti tõstaks see hüppeliselt paljude teenuste ja toodete hinda ehk kiirendaks niigi kõrget inflatsiooni. Kas oleme selleks valmis, et hinnad veelgi kiiremas tempos tõusevad või need töökohad kaovad, kus tarbijad pole võimelised hinnatõusu alla neelama? Ei pea vist täpsustama, et kõige suurem löögi saavad seejuures madalate sissetulekutega inimesed.
Kõigepealt maksustame oimetuks, siis hakkame toetama
Ühes on sotsiaaldemokraatidel aga õigus. Palgad saavad tõusta, kui ettevõtted tegelevad innovatsiooniga, et seeläbi tootlikkust kasvatada ja kõrgemat lisandväärtust luua. Kuigi Eesti ettevõtete innovaatilisus on suur, tegeleb vaid kümnendik ettevõtetest süsteemselt eristuva toote või teenuse arendamisega. Nendegi üks suuremaid takistusi on kvalifitseeritud töötajate puudus ja nii on kõrgepalgalised töökohad jäänud Eestisse loomata.
Siin räägivad kaks sotside soovi ka iseendale vastu – vaja oleks innovatsiooni soodustada, et sissetulekud kasvaks, aga samas astmeline tulumaks ehk kõrgem maksumäär oleks kohe karistuseks. Kõigepealt maksustame oimetuks ja siis asume seda kompenseerima sellest samast maksutulust. See on nõiaring.
Riik saab aga aidata küll, näiteks innovatsiooni teel olevate tõrgete eemaldamisega ja koostöös ettevõtjatega. Olgu selleks finantsstiimul teadus-arendustöötajate tööjõukuludelt ja lihtsam aruandlus, rakendusuuringute toetamine või ühise innovatsiooninarratiivi loomine. Siis looks tingimused kõrge lisandväärtusega ettevõtete, hästi tasustatud töökohtade ja maksuraha laekumise kasvuks.
Patrioot ehitab riiki, mida jõuame üleval pidada
Lisaks maksude maksmisele peaks patriootlik olema ka sellise riigi ehitamine, mis on meile jõukohane üleval pidada. Lihtne on küünitada lisaraha järele, kuid tööandjad on aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et paljudes valdkondades tuleb enne lisaeurode küsimist teha ära vajalikud reformid, mis vajalikku lisaraha annaks.
Olgu selleks tervishoius spetsialistide koolitamisele lisaks ka ülesannete ümber jagamine ja laialdasem konkurentsi soodustamine tervishoius, hariduses koolivõrgu korrastamine ning maksumaksja raha eest täiskasvanute koolitamise parem sihtimine.
Samuti tuleks taaskäivitada riigireform, mille keskmes peab olema teenuste ja funktsioonide kaasajastamine, digitaliseerimine, automatiseerimine ja andmete parem kasutus. Osa ülesandeid saab delegeerida erasektorile. Hiiliv ülereguleeritus ja üha kasvav halduskoormus aga kägistab ettevõtlust ning muudab riigipidamise kallimaks.