Arto Aas: millest me räägime, kui räägime hobiharidusest?

Hariduse alarahastamine läheb teravalt vastuollu sooviga olla tark rahvas ja seetõttu vajab haridus hädasti lisaraha, rõhutab Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas EPL/Delfile antud kommentaaris. Avaliku raha kasutamine peab aga olema ratsionaalselt ja sihipäraselt kasutatud.

Eesti tööandjad on hariduse usku. Meie suurim vara on haritud ja terved inimesed, kes suudavad kiirelt muutuvas maailmas edukalt kohaneda. Haridus on üks väheseid valdkondi, kus tööandjad ootavad riigilt suuremat rahalist panustamist ja õnneks on tänane valitsus teinud siin mitu positiivset otsust. Suurt osa Eesti pakutavast haridusest rahastame ühiskonnana ühiselt läbi maksude tasumise. Et täiendavate vahendite vajadus on suur nii huvi-, kutse- kui kõrghariduse rahastamisel, peab piiratud ressursside tingimustes kõik kulutused olema hästi kaalutletud.

On möödapääsmatu, et haridus ja tööjõuturg astuvad ühte sammu, sest kui pole õigete oskustega töötajaid, pole töökohti, pole palka, millelt makse tasuda ega maksutulu nii hariduse, kultuuri kui muu vajaliku rahastamiseks. Sissetulekute ja lisandväärtuse kasvu eeldus on jällegi õiged oskused, mille kasutamise eest tööandja tasub või ettevõtlus premeerib.

Kõrgepalgalisi töökohti ei tule

Samas ei suuda lähemal kümnendil ei kutse- ega kõrghariduse saanud noored vajamineva tööjõu vajadust katta. Ainuüksi inseneride töökohtadest jääb Eesti ettevõtetel järgmisel kümnendil täitmata 2/3 ja see kahjustab Eesti ettevõtete ning seeläbi riigi heaolu. Kõrget palka maksvad töökohad jäävad loomata või kolivad Eestist ära. Terav puudus on IT-töötajatest, õpetajatest, oskustöölistest, tervishoiutöötajatest jne. Ka paljud täiskasvanud inimesed peavad oma tööalase karjääri jätkamiseks läbima ümber- ja täiendõppe, aga sellest on neile ja majandusele kasu siis, nad omandavad tööturul vajalikud teadmised, mis on tänapäeval üha spetsiifilisemad.

Kuna piiratud on nii maksuraha kui õpetamise võimalused, siis liigset luksust hobihariduse riiklikuks rahastamiseks meil tööandjate hinnangul ei ole. Mis on meie arvates hobiharidus?

Hobihariduse all ei räägi me laste ja noorte huviharidusest, spordist või kultuuritegevusest. On ilmselge, et sellesse peavad panustama nii lapsevanemad, omavalitsused kui riik.  Peame hobihariduse all silmas maksumaksja kulul näiteks kutsehariduses või Töötukassa rahastatud koolitustel oskuste omandamist, mida ei kavatsetagi tööturul kunagi kasutada. Ekspertide hinnangul kasutatakse kohati oskuseid töö asemel hobiks (OSKA andmed). See puudutab täiskasvanuid, kes otsivad oma ellu vaheldust, head seltskonda, meelelahutust.

Igasugusest koolitusest võib inimesele kasu olla, aga kas sellele peab niigi vähest maksumaksja raha kulutama? Sageli jäävad need koolitused ka lõpetamata, sest puudub isiklik vastutus ja rahaline panus. Näiteks kutsekoolide käsitööõpe on populaarne ja lõpetanute arv osadel erialadel oluliselt suurem tegelikust tööturu vajadusest. Lisaks on tööandjad paljude õppekavade puhul kriitilised pakutavate praktiliste oskustega, sest nendega pole tööturul midagi peale hakata ja tuleb ise koolitama asuda.

Õpitu ei vii erialasele tööle

Riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et tööturu teenuseid korraldav Töötukassa pakub küll järjest rohkem koolitusi, millele kulub järjest enam maksumaksja raha, kuid õpituga seotud töökoha on leidnud vähem kui pooled. Mõttekohti on ka kõrghariduses, sest Riigikontrolli andmetel on kõrgharidusreformi järel tudengite erialavalikud liikunud vastupidises suunas tööjõuvajadustele.

Mis on lahendused? Tööturg ja riiklikult rahastatud hariduspakkumine peavad käima ühte sammu. Lühiajalist tööjõuvajadust hindab Töötukassa baromeeter, pikemaajaliselt saab aluseks võtta Kutsekoja OSKA analüüsid. Samuti on tööandjad oma manifestis sõnastanud rea ettepanekuid – näiteks kutsehariduse tulemusrahastamine, mis arvestab senisest enam õpitud erialale tööle või edasi õppima suundumist, kutsekoolide spetsialiseerumine ehk tippkeskuste kava elluviimine, rohkem reaalaineid, tehnoloogiaõpet ja inseneride koolitamist, karjäärituge alustavale õpetajale. Ja loomulikult saab head haridust pakkuda siis, kui õpetajatele ja õppejõududele on tagatud vääriline palk. Tööandjad omalt poolt teevad koostööd haridusasutustega.