Ain Käpp: tootlikkuse kasv üksinda ei korva madalat sündivust

Majanduse tootlikkuse kasvatamine on hädavajalik, kuid see ei korva madalast sündivusest põhjustatud töötajate puudust, selgitab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige ja tööturu töörühma juht Ain Käpp Delfi arvamusveergudel.

 “Eesti 2035” strateegia eesmärk on viia ettevõtluse tootlikkus järgmise kümnendiga 110%ni ELi keskmisest, kuid viimased aastad on see näit liikunud vastupidises suunas – 77,5%ni ELi keskmisest.

Osaliselt saab vähenenud tootlikkust selgitada vajalike oskustega töötajate puudusega. Majanduslanguses hoiti inimesi ja palgad jätkasid ärimahtude vähenemisest hoolimata kasvu, sest veel kallim oleks inimesi majanduse taastudes tikutulega taga otsima hakata. See hind tuli maksta aga investeeringute ehk tuleviku arvelt.

Ka värskelt suuremaid tööandjaid esindava Tööandjate keskliidu liikmete seas tehtud küsitlus näitab, et vajalike oskustega töötajate puudus on jätkuvalt valus arengut pidurdav mure. Tööturgu analüüsiva OSKA analüüs ütleb, et isegi kui riik ja ettevõtjad kasutavad selle lahendamiseks kõiki sisemisi võimalusi, seejuures kasvatavad tootlikkust, siis see ei korva madalast sündimusest tingitud töötajate puudust.

Kui 40-50 aastat tagasi sündis aastas 20-25 000 last, siis 2024. aastal alla 10 000 ja lõppenud aastal ilmselt veel vähem. Seda 2,5kordset auku tööturul praegu lahendama peamegi.

Ühiskond vananeb ja tööealine elanikkond väheneb

Riik saab tööjõupuudust leevendada haridusotsustega, töötuse vähendamise ja oskuste arendamisega, ettevõtted aga automatiseerimise ja töökorralduse optimeerimisega. Negatiivse iibe ja rahvastiku vananemise ning tööealise elanikkonna vähenemise tõttu tuleb ka välistöötajate abi kasutada.

Kuna lõviosa riigi maksutuludest sõltub ettevõtluses loodud töökohtadest, siis tähendab töökohtade loomine, majanduse areng ja konkurentsivõime kasvatamine riigi võimet maksta palku nii riigi kaitsemiseks, õpetajatele kui arstidele. Kui töökohti jääb vähemaks, siis see tähendab survet maksukoormuse kasvule ja riigi teenuste kärpimisele.

Küsimus pole “kas”, vaid “kuidas”

Välistöötajate kaasamine pole võluvits, aga on üks vajalik kild lahendusest, kui seda lahendada Eesti ühiskonna ja ettevõtluse huvisid arvestavalt. Seda pakubki kontrollitud ja juhitud võimaluse ajutine tööränne ehk inimene tuleb siia eesmärgiga teha tööd ja lahkub, kui töö või leping lõpevad. Tema taust on kontrollitud, ta tasub makse.  Tööränne ei ole valimatu ja kontrollimatu inimeste siia kutsumine ning teiste riikide tehtud vigade ja probleemide järele tegemine, vaid teame hoopis neid vältida. Meie ettevõtetes juba töötavad ca 66 000 välismaalast näitavad, et oskame seda nii korraldada.

Valitsuse poolt riigikokku saadetud oskustöötajate erand võimaldaks värvata kolmandatest riikidest kuni 1300 või majanduskasvu ajal kuni 2600 täiendavat oskustöötajat hoolikalt valitud sektorites. Välistöötajate teadmised ja oskused täiendavad, mitte ei hakka asendama kohalike töötajate omi, sest palgatakse neid, keda Eestist palgata ei õnnestu. Tööd ei tulda siia alles otsima, vaid siia saabumise eeldus on tööandja olemasolu.

Ametitel ja maakondadel on palgakäärid

Lisaks tuleb selle erandi alusel maksta vähemalt 0,8kordset Eesti keskmist palka, mis oli 2024. aastal umbes 1600 eurot ehk ligikaudu mediaanpalk. Statistikaameti andmetel vastab see palgatase seadme- ja masinaoperaatorite ning teiste valdkondade oskustöötajate palgale. Kuna see on kolmandiku võrra kõrgem lihtööliste tasust, siis peaks kummutama müüdi odavtööjõu värbamisest.

Lisaks arvestab Eesti piirkondlikke eripärasid – riigi keskmist (2024. aastal 1981 eurot) veavad üles Tallinn (2325 eurot) ja Harjumaa (2218 eurot), kuid maapiirkondade keskmine on 20% võrra madalam.

Seetõttu ongi täpsem vaadata mitte palganõude suhet keskmisse palka, vaid töötajaid palkavate ametite-sektorite palgatasemesse. See tagab selle, et nõue on selline, mida makstes saab oma toote-teenuse eest küsida hinda, mida klient on valmis maksma. Kui nõue on liiga kõrge, siis tööandjad ei hakka tegutsemisele peale maksma, vaid need töökohad luuakse Eesti asemel mujale.

See tähendab miljoneid eurosid loomata jäänud lisandväärtust majanduses ja saamata jäänud kümneid miljoneid eurosid maksutulu, tarbimismakse, riigilõive. Tõsi, töötajad või nende pereliikmed võivad vajada avalikke teenuseid nagu lasteaed, kool, arstiabi, kuid nii OECD kui Eesti teadlaste andmed näitavad, et need tulud ületavad kulusid, kohati kordades.

Konkurents välistöötaja nimel muutub teravamaks

Välismaalt värbamine ei ole lihtsama vastupanu teed minek või kuidagi soodsam lahendus. Tööandjaile tähendab see tuhandeid eurosid lisakulusid, lisaks oluliselt rohkem tööd ja vaeva sobivate inimeste leidmiseks, värbamiseks, vajadustele vastamise kontrollimiseks, sisse elamise korraldamiseks jne. Seetõttu eelistab tööandja alati kohalikke.

Meie tööandjatele teeb selle kõik keerulisemaks see, et töötajate puudus on laiem mure kogu arenenud maailmas. Näiteks Euroopa Komisjoni juures tegutsev töövahenduse võrgustik EURES on välja toonud, et järgmise 25 aasta jooksul jääb igal aastal Euroopa tööturult elanikkonna vananemise tõttu puudu miljon töötajat. See tähendab, et konkurents töötada soovivate inimeste nimel üha teravneb ja peame nende meelitamisele senisest enam ka sihtriigina vaeva nägema.

Innovatsiooni teevad inimesed ja selleks, et sellel innovatsioonil oleks kogu Eestit puudutav mõju, peab neid tarku inimesi olema palju. Väikese majandusena ei hakka meil kunagi olema võimalik või mõtet kõiki erialasid siin õpetada. Seetõttu on avatus välistalentidele hädavajalik, sest nende oskuste kaasamine aitab luua töökohti ka kohalikele ja kasvatada ettevõtete konkurentsivõimet rahvusvaheliseks eduks.

Artikkel ilmus Delfi arvamusveergudel.