Ain Käpp: müüdid ja tegelikkus välistöötajate arutelus

Kui välistöötajad on ettevõtluse ja ühiskonna jaoks vajalikud, siis peame korraldama töörände nii, et vastu võetaks vajalike oskustega ja kultuuriruumi sobivad inimesed, selgitab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige ja tööturu töörühma juht Ain Käpp ajalehe Eesti Päevaleht arvamusveergudel.

Faktid ja andmed peaksid aitama jahutada emotsioone ning lükkama ümber valed ja müüdid välistöötajaid puudutavas arutelus. Selleks annab hea võimaluse värskelt ilmunud OSKA välistöötajate kaasamise uuring. See ütleb üheselt, et Eesti tööjõukriisi välistöötajateta lahendada pole võimalik.

Seda vajalike oskustega töötajate puudust toidavad mitu megatrendi – Eesti sündivus on langenud väga madalale, elanikkond vananeb sarnaselt teiste arenenud riikidega, haridus ei vasta tööturu ootustele ning heaolu kasvamise tõttu ei taha hulk inimesi teha enam näiteks rutiinseid, vahetustega ja kodust eemal olevaid töid. Ehk tööd on, aga tegijaid pole. Majanduse elavnedes saab sellest taas terav arengupidur.

Ehkki riik saab aidata erinevate meetmetega nagu näiteks hariduspoliitika, töötuse osakaalu vähendamine, kohalike töötajate oskuste ja kvalifikatsiooni tõstmine, siis sisemised võimalused on OSKA andmetel ikkagi piiratud.

Ehk välistöötajate kaasamiseta me ei saa.

Väldime teiste riikide tehtud vigu

Küll saame vältida mõnede Euroopa riikide rändes tehtud vigu, mis on toonud ühiskondades kaasa probleeme. Meie kätes on korraldada sisserände Eestisse nii, et vastu saaks võetud inimesed, kel on vajalikud oskused, soov meie majandusse panustada ja kes sobivad siinsesse kultuuriruumi ning panustavad ise keelest ja tavadest huvitudes ühiskonda sulandumisse. Selliseid töötajaid ootavad ka tööandjad.

Siin tulebki pilti tööränne. See on ajutine ehk kui luba või töö lõpeb, siis inimene lahkub. Tööränne ei ole massiimmigratsioon või valimatult kõigile kodakondsuse ja valimisõiguse jagamine, millega vastutustundetult inimesi hirmutatakse, vaid kontrollitud ja juhitud inimeste liikumine. Kusjuures seni on Eesti ühiskond välistöötajate kaasamisega ja ühiskonda sulandamisega hästi hakkama saanud. Lisaks on iga töötaja aidanud siinseid ettevõtteid areneda ja kasvada ning oma palgalt tasutud maksudega ka riigikassat täitnud.

2600 uut töötajat, 50 miljonit maksutulu

Meie väike tööturg ja arenenud maailma karmimad reeglid välistöötajate värbamisel on juba siinse majandusruumi konkurentsivõimet räsinud. Siit on ka lahkunud rahvusvaheliste ettevõtete insenere vajavaid üksuseid või on jäänud loomata kõrgelt tasustatud töökohad, sest lihtsalt pole vajalike oskustega tegijaid. Kuna iga inseneritöökoha kadu tähendab, et vähem on nõudlust näiteks kaubanduse ja teenuste järele, siis lööb see omakorda veel teisi ja lihtsamaid ameteid.

Seetõttu tervitavadki ettevõtjad valitsuse plaani anda lisavõimalus vajalike oskustega välistöötajate värbamiseks 0,1% (ca 1300 inimest) ulatuses elanikkonnast, mis majanduskasvu ajal kerkiks 0,2%ni elanikkonnast. See tähendab kuni 2600 lisanduvat maksumaksjast töötajat. See pole kogu tööturu suurust – ca 700 000 inimest – arvestades küll võluvits, kuid on hädavajalik klots kriisi leevendamiseks.

Kui võtta aluseks, et iga hõivatu maksis eelmisel aastal keskmiselt 20 000 eurot makse, siis 2600 inimese lisandumine annab enam kui 50 mln euro maksutulu. Nii et, mida vähem maksumaksjaid, seda kõrgem maksukoormus kõigile, et saaks maksta palka arstidele, õpetajatele ja riiki kaitsevatele inimestele. Seetõttu pole töötajate puuduse lahendamine üksnes majanduse, vaid ühiskonna ülal pidamise küsimus.

Artikkel ilmus ajalehe Eesti Päevaleht arvamusveergudel.