Ain Hanschmidt: ambitsioonist pole pääsu
Mitmendat aastat langeva majanduse, väheneva ettevõtete ja majandusruumi konkurentsivõime ning meile ebasoodsamaks muutunud rahvusvahelise äri vastu on üks tõhus rohi – tuleb valida ambitsioon, rõhutas Tööandjate keskliidu majanduse töörühma juht Ain Hanschmidt ajalehe Äripäev arvamusveergudel.
Julge tegutsemise eeskujuna tuuakse tihti 1990. aastaid. Värskelt iseseisvuse taastanud Eesti hakkas üles ehitama oma ettevõtlust ja toonane nälg turumajanduse järele oli võimas kütus – kaotada polnud midagi, võita aga suurelt.
Sarnases otsustavas murdepunktis oleme täna. Majanduslangus kestab kolmandat aastat, eksportivad ettevõtted tunnetavad konkurentsivõime vähenemist välisturgudel ja kiirelt kasvanud kulud sunnivad hinnaeelise asemel uusi ning väärtuslikumaid tooteid-teenuseid turule tooma. Erinevalt murrangulisest 30 aasta tagusest ajast on täna aga vähem julgust, sest nüüd on, mida kaotada. Kuid julguseta kaotame igal juhul.
Sellest, et olemasolevaga ja kätte võidelduga rahuldumine mõjub arenguhüppele surmavalt nii majandusruumi kujundavale riigile kui ettevõtetele, kõnelevad nii eelmisel sügisel Rakendusliku Antropoloogia Keskuselt tellitud uuring meie tööstusjuhtide seas kui viimane mahukas juhtimisuuring.
See sundis ettevõtteid ühendavaid liite Tööandjate eestvedamisel otsima vastust küsimusele, kuidas seda seisakut lõhkuda. Ettevõtjate ja avaliku sektori koostööst koorus välja, et tuleb valida ambitsioon. Tahta ja otsustada ning siis vajalik nii riigi kui ettevõtte tasandil ellu viia, et praegusest tardumusest välja murda.
Ambitsiooni viis sammast ettevõtjale
Kui ootus riigile on majanduse konkurentsivõime väärtustamine ja selle heaks vajalike sammude astumine, siis ettevõtjaile seisab ambitsioon viiel sambal.
Esiteks saab valida arendada innovaatilisi tooteid ja teenuseid, mida saab välisturgudel müüa ja millele konkurenti ei ole.
Teiseks tähendab see uutesse tehnoloogiatesse ja äridesse investeerimist, millel on kõrgema lisandväärtuse potentsiaal. Siin saab sihi seadmisel abiks olla teadusmahukaid ettevõtteid ühendav 2% klubi, mis just sellist mõtteviisi hoiab. Need ettevõtted investeerivad aastas 2% käibest või vähemalt miljon eurot teadus-arendustegevustesse.
Kolmandaks saab tõsta ekspordiambitsiooni – kasvatada nii ekspordimahtu kui sihtturgude valikut kodu- ja lähiturgudest kaugemale. Vajadust uusi turge leida toidavad ka tänaste peamiste ekspordiriikide raskused, mis omakorda aitab tulevikus vähendada sõltuvust ühest-mõnest piirkonnast.
Neljandaks saab panustada ettevõtte digitaliseerimisse ja automatiseerimisse, mis aitab kasvatada tööjõutootlikkust. Lisaks majanduses läbi löömisele on see vältimatu vajadus demograafiliste trendide tõttu – elanikkond vananeb ja töötavaid inimesi jääb üha vähemaks.
Eelnevate sammude õnnestumine (või ebaõnnestumine) sõltub juhtimisest ja just seetõttu rõhutasid viienda sambana erialaliidud juhtimises peituvat potentsiaali. Kui ettevõtte kultuur on suunatud pidevale uuenemisele ja toodete-teenuste arendamisel koostööle näiteks ülikoolide või teiste ettevõtetega, siis selline organisatsioon on raputustele ja muutustele vastupidavam.
Eelnev on lihtne, aga mitte kerge. Kõike ei pea ega saagi korraga, kuid midagi peab keskpärasuse lõksust pääsemiseks tegema.