Avaleht

Kai Realo: pole mõtet oodata, et midagi läheb odavamaks, vaid meie peame saama rikkamaks

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo. Foto: Maido Parv
Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo. Foto: Maido Parv

Kui kunagi oli popp ütlus „kõik hea siin ilmas on kas ebaseaduslik, amoraalne või paksuks tegev“, siis nüüd tuleb tunnistada, et liigume suunas, kus kõik, mis on hea, on kallis ja kõrgelt maksustatud, kirjutab Eesti Konjuktuuriinstituudi uuringu esitluse järel Tööandjate keskliidu volikogu esinaine Kai Realo ajalehe Eesti Päevaleht arvamusveergudel.

Ma ise arvan, et viie kalleima riigi hulka me veel ei jõua, sest kuigi toit ja tarbekaubad on Eestis kõrgema hinnaga kui mitmes Euroopa riigis ning ka elekter jõuab meieni kallimalt kui näiteks Põhjamaades, siis on meil siiski maksukoormuses ja näiteks kinnisvarahindades tõusuks korralikult ruumi.

Tulles tagasi aga selle juurde, et Eestis on igapäevane elu läinud kallimaks, siis tuleb aru saada, millest see on tingitud. Riigis, kus elab vähe inimesi, kellest vaid umbes pooled on tööealised või töövõimelised, on paratamatult kesine nõudlus ja tarbimine (võrreldes suuremate riikidega), nõrk konkurents ja tööjõupuudus pidev probleem.

Väike turg ja kesine nõudlus tähendab, et kõike, mida Eestisse tuuakse, tuleb osta kõrgema hinnaga – mahud on nii väikesed, et suuri soodustusi pole võimalik saada. Nõrk konkurents hoiab hinnad tasakaalus – pole vajadust ega võimalust suurteks hinnaalandusteks, sest madalam hind ei too oluliselt rohkem ostumahtu.

Tööjõupuuduse tulemusel teenivad tööl käivad inimesed korralikku tasu (selle tunnistuseks on ka kahekohaliste protsentidega aastast aastasse kasvav keskmine palk ning asjaolu, et miinimumpalka ei teeni peaaegu keegi), kuid tööjõu kõrgem hind mõjutab märkimisväärselt ka toodete ja teenuste omahinda.

Kuna Eesti elanikkond ei kasva oluliselt, siis ei muutu midagi ka eeltoodus – väike turg, nõrk konkurents, tööjõupuudus – ning seega pole mõtet oodata, et midagi läheb odavamaks. Ainus lahendus on see, et me peame saama rikkamaks.

Meie peamine rikkus peaks tulema ettevõtlusest

Enne kui arutleda sel teemal, kuidas me rahvana rikkaks võiksime saada, tuleks ehk püüda defineerida, kes on rikas. Usun, et kõik on nõus, et keskmise palgaga inimene pole kunagi rikas. Samas muu maailmaga võrreldes pole rikas ka see, kes teenib kaks, kolm või neli Eesti keskmist palka. Rikka inimese sissetuleku piiri ma siinkohal paika panema ei hakka, kuid ühiskondlik arutelu sel teemal oleks tervitatav, et terminid, nagu varamaksud ja astmeline tulumaks, ei käivitaks kogu elanikkonda, sealhulgas isegi neid, keda rikkuriks tembeldamine kuidagi ei ohusta.

Mina ise usun, et kuna meil ajalooliselt mitmendat põlve rikkad suguvõsad puuduvad, siis peamine rikkus peaks Eestis tulema ettevõtlusest, mis on kestlik ja mis peamine, toodab ka lisandväärtust. Oleme peale taasiseseisvumist Eestis tegutsenud ja toimetanud valdkondades, kus konkurentsieelis on olnud tööjõu odav hind või asjaajamise ja tegevuse lihtsus. Ostan, müün ja vahetan – igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes just sel moel endale leiba teenib.

Töö on töö, aga Eesti riigi rikkaks saamise seisukohalt ei ole midagi ebastabiilsemat kui ettevõtlus, mis baseerub ainult lühiajalisel kasul. Nii näiteks ei ole Eesti enam odava tööjõu maa. Ettevõtted, millel pole maad, masinaid ega muid investeeringuid, on kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ning liikunud sinna, kus on odavam, mugavam või parem. Just seetõttu tuleb rikkaks saamise nimel põhifookus seada ettevõtlusele, kus luuakse lisandväärtust – võetakse midagi ja muudetakse see oskuste ja teadmiste kaasabil millekski, mille eest saab küsida suuremat tasu.

Selline ettevõtlus nõuab aga tarku töötajaid – masinad teevad ära nii-öelda lolli töö, nende käigushoidmiseks on vaja aga spetsialiste, oskustöölisi, ka teadlasi. Seega, rikkaks saamiseks on vaja tarku inimesi. Rohkem, kui neid tööturul praegu on. Igaüks, kes tahab olla rikkam, peaks mõtlema sellele, mida ta oskab ja mis kasu on sellest oskusest.

Pingutust vääriv tulevik

Meil on õnn elada ajastul, kus tehnoloogiad arenevad mitte aastate, vaid päevadega, kus suure osa raskest füüsilisest tööst teevad ära masinad – ainus, kus meil pingutada tuleb, on see, et ajaga kaasas käia ning oma teadmisi ja oskusi nüüdisajastada. Pole vaja pingutada füüsist, vaid ainult ajusid.

Mõistan, et igaühest ei saa ettevõtjat, ja seda pole vajagi. Samas tuleb üle saada ka sellest, et ettevõtteid ja ettevõtjaid mõistetakse hukka, kui nad teenivad kasumit. Kui tahame, et kõigil meie riigis oleks hea elada ning baasvajadused (haridus, meditsiin, julgeolek) oleks tagatud, siis saab see tulla vaid selle arvelt, et meil on rikkad ja veelgi rikkamad.

Iga ausalt makse maksev jõukas inimene või head kasumit teeniv ettevõte panustab ühiskonna üldisesse heaolusse olulisel määral. Mida rohkem on neid, kes tunnevad end rikkana, seda suurem on ka nende panus kalli Eesti rikkamaks saamisesse. Jah, vahel aeg nõuab, et rikkaid ja edukaid tuleb rohkem maksustada, aga ikkagi tuleb seda teha nii, et see ei võtaks neilt soovi ettevõtlusega jätkata ega muudaks neid välisturgudel konkurentsivõimetuks.

Kallis oled, Eesti. Väike nunnu butiikriik oma keele ja kultuuriga. On ju ometi väärt pingutust, et see kestma jääks.

Artikkel ilmus ajalehe Eesti Päevaleht arvamusveergudel.

Liitu tööandjate uudiskirjaga

Uudiskiri jõuab teie postkasti üks kord kuus.

"(kohustuslik)" indicates required fields