Tööandjate seisukohad riigi tööjõuturu toimimise ja tööjõupuuduse küsimustes

Valitsus otsustas saata Riigikogule ettepanekud seadusemuudatusteks, mis reguleerivad tööjõu sissetoomist kolmandatest riikidest. Kvalifitseeritud tööjõu puudusest on saanud viimase aasta jooksul Eesti majandusarengu üks suurimaid takistusi.  

Probleemi olemus

1. Alates 2001. aastast on IMD maailma riikide konkurentsivõime analüüs näidanud, et Eesti majandusarengu suurim pidur on oskustöötajate puudus. Olukord ei ole aastatega paranenud, vaid halvenenud.
2. Eesti elanikkond väheneb kiiresti. Eriti kiiresti väheneb töötajaskond ja samal ajal kasvab eakate arv. Eurostati andmetel jääb Eestis 2018 juba 14 tuhat inimest tööjõuturult puudu. Tegemist on protsessidega, millele oleme aastaid valitsuse tähelepanu juhtinud ja mis seni ei ole lahendust leidnud.
3. Soovimatus probleemile lahendust leida pärsib Eesti ettevõtete innovatsioonivõimekust, halvates meie konkurentsivõimet pikaajaliselt, aga samuti paneb Eesti riigieelarve väga keerulisse seisu isegi siis, kui üldjoontes majandus kenasti areneb. Nagu kirjutab Statistikaameti majandusteadlane Velda Buldas, „meie tulevik on kelgumäe moodi – istu aga saanile ja tee pikk ja kena liug… Seal oru põhjas, umbes 2040. aasta juures paistab iga-aastane kolme miljardi euro suurune miinus. Kahju küll, aga kui me midagi ei muuda, ootab meid liug riigi pankroti poole.”

Niisiis, kvalifitseeritud tööjõu puudus on Eesti arengu pidur nr.1. 

Oleme seisukohal, et tööjõu küsimuse lahendamist tuleb vaadelda kahes mõõtmes – eraldi pikemas ja lühemas perspektiivis. Pikemas perspektiivis tuleks probleemi lahendamiseks ära kasutada kõik võimalused – nii siseriiklikud, kui piiriülesed. Samuti tuleks vaadelda eraldi nii kõrgkvalifitseeritud töötajate, spetsialistide, vähemkvalifitseeritud ja madala kvalifikatsiooniga töötajate rännet. 

Töö pikema vaatega on avalikus debatis juba alanud. Samas ei saa unustada ka lühemat vaadet probleemi lahendustele. John Maynard Keynes-le omistatakse tsitaat: „In the long run we are all dead“ (Pikas perspektiivis ootab meid kõiki surm). Kui me ei suuda õigeaegselt meie ette tekkinud probleemi ravida või vähemalt peatada selle eskalatsiooni, siis on võib pikaajaline ravi osutuda erakordselt kalliks  või hoopis mõttetuks.

Pikemas perspektiivis on lahendusvariandid komplekssed ja teiste riikide kogemuse ning teadlaste analüüside põhjal küllaltki hästi teada:

Esiteks, perepoliitika muutmise abil tuleb püüda sündivust suurendada. Kuidas seda teha, kui tõhusad need meetmed on, pole siinse arutelu objekt, piisab, et mõistaksime sündivuse olulisust pikemas perspektiivis. Tegemist on erakordselt pikaajalise- ja mõjulise meetmega – sündivuse tõusmiseks ja sündinud laste tööikka jõudmiseks kulub vähemalt 30 aastat.

Teiseks, eakate tööea pikendamine. Kultuuriliselt ja ajaliselt ei ole see nii keeruline muutus kui eelpool nimetatu. Võtmeküsimus on siin elukestva õppe oluline propageerimine ja soodustamine. Kui ka inimesed oleksid olemas ja valmis ka töötama, aga neil puudub sobiv kvalifikatsioon, siis see tööturu olukorda oluliselt ei leevendaks.

Kolmandaks, vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasatus. Siin on riik koos tööandjate ja töötajate organisatsioonidega teinud esimesed sammud inimeste paremaks kaasamiseks. Aga nagu ka eakate puhul, on siin kvalifikatsiooniküsimus otsustava tähtsusega.

Lisaks eelpoolmainitule on teatav ressurss ka mitteaktiivsete inimeste tööturule toomisel. Suurem osa neist on pensioniealised, vähenenud töövõimega, lastega kodus, õpivad, jne. Samuti on Eesti elanikkonna tööaktiivsus Euroopas juba teisel kohal Rootsi järel. Paindlike töösuhete võimaldamisega oleks ilmselt siiski võimalik tööjõudu 1-2% mitteaktiivsete inimeste arvelt suurendada, kuigi osa neist ilmselt kattuks töövõimereformi ja eakatega. 

Neljandaks, avaliku sektori töötajaskonna oluline vähendamine. Kuigi ametnike arv on viimase 10 aastaga vähenenud 5% (keskmiselt 600 ametnikku aastas) siis riigi tööjõukulud on samal ajal kasvanud 50%. Eesti ei saa endale lubada nii suurt ja rasket avalikku sektorit, kui meil täna on. Riigireformist on tööandjad rääkinud viimased neli aastat. Haldusterritoriaalne reform käib, kõiges muus ei näe me olulist edasiminekut. Soovitame kogu avalikku sektorit süsteemselt koomale tõmmata. Lisaks muudele kasuteguritele vabaneks siin ka oluline hulk haritud tööjõudu erasektori jaoks.

Viiendaks, eestimaalaste koju naasmise maksimaalne hõlbustamine, aidates neil lahendada ümberasumisega seotud praktilisi probleeme, nagu näiteks kooli- ja lasteaiakohtade leidmine.

Kuuendaks, sisseränne. Siin tuleks vaadelda erinevaid kvalifikatsioonialaseid tasemeid. Kõrgeima taseme spetsialistide osas tuleb riigil teha väga tõsiseid samme, et Eesti oleks tipptalentidele atraktiivne töö- ja elukeskkond ja seda ka väga aktiivselt rahvusvahelise kommunikatsioonitegevusega toetada. Spetsialistidele (keskmine palk ja enam) tuleks hoida uksed valla ja meel avatud – nende inimeste järele on Eestis suurim nõudlus ja just spetsialistid aitavad luua kohalikul tööturul kõrgema lisandväärtusega töökohti. Spetsialistidele kvoodi seadmine ei aita kedagi, küll aga takistab Eesti arengut.

Lühemast perspektiivist. Siseministeeriumi juures viimane pool aastat koos käinud spetsialistide töörühm,  esitas valitsusele omad ettepanekud lühiajalise töörände reguleerimiseks. Tegemist oli keerukate kompromissidega lahenduste otsimisel ja leidmisel. Lõpuks jõuti siiski all toodud lahendusele.

Kompromissettepanek töörände reguleerimiseks

8. veebruaril ettepanekut arutanud valitsus sisserände piirarvu ei suurendanud, rääkimata kvootide kaotamisest, nagu Tööandjad on seda juba varasemalt taotlenud, samuti ei võetud kuulda enamusi sisserände töögrupis välja töötatud ettepanekutest.

Kvoodi kaotamise või suurendamise asemel otsustas valitsus pikendada minimaalselt (kolme kuu ulatuses) lubasid, mille alusel saab Eestis lühiajaliselt töötada. Selle asemel, et majandusele uut hoogu lükata, valiti kogu muudatuste ettepanekust välja kaks probleemile näiliselt leevendust pakkuvat lahendust viiest, ning otsustati kogu töögrupi terviklahendust toetada vaid kosmeetilise muudatusega.

Teeme ettepaneku võtta töörühma ettepanekud viivitamata arvesse ja viia vajalikud muudatused vajalikesse seadusesse.

Pikk ja põhjalik arutelu pikaajaliste strateegiliste lahenduste üle, nagu seda näib olevat rahavastikupoliitika planeerimise arutelu, on kahtlemata vajalik tegevus, kuid konkreetsete praktiliste küsimuste lahendamiseta on see pigem soov peita end ebamugavate probleemide eest. Me ei kiida seda heaks ja soovime, et riik astuks nüüd ja kohe kindlaid ja efektiivseid samme spetsialistide puuduse leevendamiseks. Ei maksa end lasta petta hetkel soodsast majanduskonjunktuurist – meie fundamentaalselt suurim majandusarengu pidur on ikka sama.