Kui panna ritta kõik maksumuudatused, avaneb päris kole pilt

Samal ajal, kui tutvustame Eestit lihtsa ja läbipaistva maksusüsteemiga riigina, kus on hea äri ajada, tegeleb valitsus sellesama maksusüsteemi lammutamisega. Keegi ei tea, milline on maksumuudatuste mõju ettevõtlusele ning kui suur osa toetustest ja tulumaksuvabast miinimumist inimesele pärast maksutõuse tegelikult alles jääb, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu maksunõunik Raul Aron Eesti Ekspressis.

Hiiliv ettevõtte tulumaksu kehtestamine
Kui Eesti teeb poliitikat Euroopa Liidus, siis on meie poliitikute ja ametnike kindel seisukoht: üleeuroopalist ettevõtte tulumaksu ei tohi luua ja maksubaasi ei või ühtlustada, sest see kahjustaks Eesti konkurentsivõimet. Samas on rahandusminister Sven Sester ise asunud sektor haaval ettevõtte tulumaksu kehtestama.

Finantsasutuste maksu asemel tuleb krediidiasutuste kasumi avansiline tulumaks. Väikeste tehniliste erisustega ongi see sisuliselt ettevõtte tulumaks, olgugi vaid ühele sektorile.

Euroopa Liit arutas hiljuti finantstehingute maksustamise initsiatiivi, millele Eesti rahandusminister Sven Sester oli jõuliselt vastu. Seda enam on arusaamatu sellise maksu kehtestamine Eestis. Kui just ei taha otse välja öelda: tuleb võtta sealt, kust saab – et sellega valimislubadustega tekitatud eelarveauke lappida.

Teise uudse plaani, kontsernisiseste laenude panditulumaksu eesmärk olevat kasumi Eestist varjatud väljaviimise takistamine.

Eelnõu hinnates on selge, et muudatus ei takista kasumite varjatud jagamist, küll aga seaduslikku äritegevust, muutes nii välisriikide kui ka Eesti kontsernide omavahelised laenutehingud ja garantii andmise 20% võrra kallimaks. Panditud raha pealt ei saa ettevõtja ka intressi, kuigi see riigi kontol kinni istub.

Panditulumaks kehtib ka Eesti-sisestele laenudedele. Näiteks Tallinna Kaubamaja Grupp on Eesti kontsern, kuhu kuulub 19 ettevõtet.

Täiesti realistlik on stsenaarium, kus Tallinna Kaubamaja Grupi tütarettevõte TKM King saab soodsa kauba sisseostupakkumise, mille vastuvõtmiseks on vaja vahendeid.

Kui praegu saab Tallinna Kaubamaja Grupi finantsjuht selleks kiiresti ressursid eraldada, siis edaspidi peab ta kõigepealt asuma kalkuleerima, kas sellele tegevusele võib järgneda kohustus tasuda panditulumaks ja ehk oleks riskivabam suunata TKM King hoopis panka laenutaotlust vormistama (ja intresse tasuma).

Tallinna Kaubamaja Grupp on välja arvutanud, et panditulumaksu mõju kontsernile oleks umbes 3 miljonit eurot aastas saamata jäävat kasumit.

Samal ajal on maksuõiguses juba olemas teeseldud tehingu ümber­kvalifitseerimise võimalus tegeliku majandusliku sisu alusel ja laenude puhul on selleks üsna täpse juhise andnud Riigikohtu lahendid.

Kui Maksu- ja Tolliameti andmetel on ühe ettevõtte teadaolev maksurisk 35 miljonit eurot ja probleemsete laenude jääk 800 miljoni euro ringis, siis uue maksuga planeeritakse koguda 2020. aastal vaid 18 miljonit. Miks siis kasumijaotuse varjajatele selline kingitus?

Rahandusministeeriumi hinnangul takistab Maksu- ja Tolliametil praegu maksu kokku kogumast seaduse ebaselgus (millal on tegemist kasumijaotuse ja millal ettevõtte põhitegevusega) ning sellest tulenev oht, et tuleb kohtusse minna.

Seaduseelnõus on maksuobjekti loetelu ja kontsernikonto määratlus jäetud üsna üldiseks, mis tähendab, et segadust tekitatakse omajagu juurde ja kohtuvaidlustest uus regulatsioon ei päästa. Ikkagi tuleb hakata vaidlema ja kasutama ka maksukorralduse seaduse paragrahvi 84, mis lubab teeseldud tehingu tegeliku majandusliku sisu järgi kasumijaotuseks ümber kvalifitseerida.

Kolmandaks, ja ettevõtjatele hea uudisena, on presenteeritud võimalust maksta dividendidelt vähem tulumaksu – kehtestatakse 14% suurune tulumaksumäär regulaarselt (4 aastat) kasumit jaotanud ettevõttele, kes maksab dividende teisele ettevõttele. Ei ole kindel, kuivõrd poliitiline keskkond, lõplik reaalne tulumaksumäär (20% + 20% + 20% + 14%) ja keeruline süsteem ettevõtteid tegelikkuses kasumeid jagama motiveerib.

Pakendiaktsiisi seaduse uus versioon

Teine koht, kus valitsus loodab tublisti raha koguda, on uus pakendiaktsiis. Pakendiaktsiisi uue fikseeritud maksumäära eesmärgina on väljatöötamiskavatsuses nimetatud pakendite vähendamine, pakendiregistris deklareeritud andmete usaldusväärsuse suurendamine ning riigieelarve tulude suurendamine.

Tegelikult on uue maksukomponendi sissetoomise eesmärk vaid maksutulu suurendamine. Turule tuues tekib maksukohustus pakendimassilt ka praegu, kui seda ei taaskasutata. Taaskasutamine aga maksab, nagu ka pakendamine ise. Seetõttu on pakendiettevõte juba praegu huvitatud võimalikult vähesest pakendamisest.

Pakendiettevõttena on praegu end registreerinud umbes 4000 tööstus- ja kaubandusettevõtet, kes valitsuse soovitud 15 mln eurot lisaraha kinni maksaksid. Tõenäoliselt on palju pakendiettevõtteid, kes ei ole ennast lihtsalt arvele võtnud, ja neile ei rakenduks ka uus maksumäär.

Kui järelevalvet ei tehta, on motivatsioon alaraporteerimiseks seda suurem, mida raskem on maksukoormus. Seega ei taga ka seadusemuudatus, et ülejäänud pakendiettevõtted ennast arvele võtaksid, et turule toodud pakendimass väheneks, aruannetes esitatud andmete usaldusväärsus suureneks ja ka maksutulu oodatud määral kasvaks. Järelevalve teostamine ja mõistlikud maksumäärad oleks need eesmärgid täitnud ka ilma pakendiaktsiisi seaduse uue versioonita.

Näiteks ainuüksi ­ehituskeemia tootja Krimelte tasus 2016. aastal taaskasutusorganisatsioonile 38 000 eurot pakendijäätmete taaskasutu­se korraldamise eest, kusjuures pakendiaktsiisi koguti riigis kokku samal ajal vaid 140 000 eurot ehk 35 eurot pakendiettevõtte kohta. Uus pakendiaktsiis suurendaks Krimelte pakendijäätmetega seotud kulutusi 3,3 korda.

Aastas maksaks Krimelte pakendikoguse 2016. aasta tasemele jäädes taaskasutamisele lisaks umbes 86 000 eurot aktsiisi. Ettevõtte esindaja sõnul ei ole aga pakendikoguse vähendamine võimalik, sest siis ei oleks enam tagatud kauba kvaliteedi säilimine ja ohutus näiteks transpordi ajal.

Maagaasi aktsiisitõus

Reformierakonna ja sotside valitsus otsustas 2014. aastal tõsta maagaasi aktsiisi järgneval kolmel aastal 20% võrra aastas. See läks üsna valutult, kuna maagaasi lõpphinda mõjutas see suhteliselt vähe ja eratarbija ei saanud selle tõusu mõjust turuhindade kõikumise ning muude kommunaalmaksete taustal üldse aru.

Ühena kritiseeris seda sammu siiski praegune rahandusminister Sven Sester. Ilmselt eelmise aktsiisitõusu vähesest kärast innustatuna pidi vahepeal rahandusministriks saanud Sester alla kirjutama veel kiiremale aktsiisitõusule: 25% järgmise kolme aasta jooksul. Kuna see lisab maagaasi lõpphinnale nelja aasta jooksul 20%, võttis avalikkus nüüd juba aktiivsemalt sõna.

Lisaks enam kui 100 000 kodu­tarbijale mõjutab hinnatõus ka umbes 2000 ettevõtet, kes maagaasi kasutavad, sh paberi- ja puidutööstus ja toiduainetööstus.

Iseenesestmõistetavalt lisandub maagaasi aktsiisitõus toodete lõpphinnale ühes diislikütuse aktsiisitõusude, alkoholiaktsiisi tõusude, pakendiaktsiisi, magustatud jookide maksu jm maksutõusude ja halduskuluga. Tooted, mida sellise kulude kasvuga enam Eestis toota ei tasu, toodetakse edaspidi mujal. Tuleb mõista, et lisaks maksumääradele on hakanud tõusma ka mitmete toorete hinnad, nagu toiduained ja kütus.

Maagaasiaktsiisi tõus mõjutab oluliselt näiteks toiduainetööstust, kus on vaja kütta kasvuhooneid ja lautu ning tootmisprotsessis kuumutada ja aurutada toiduaineid jne. Üks Eesti piimatootja arvutas, et aastaks 2020 tõstab gaasiaktsiisitõus tema kulusid 50 000 euro võrra aastas.

Teedemaks veokitele

Teedemaksu ei ole siiani kehtestatud vaid Eestis ja Soomes. ­Positiivne, et maksuga soovitakse rahastada teedeehitust, kuid sama hästi oleks seda võinud teha kütuseaktsiisist nagu aastani 2014. Kütuseaktsiisi tõttu maksab maismaatranspordi sektor Eestis niikuinii enim keskkonnamakse.

Lisaks kütuseaktsiisile ja teekasutustasule maksavad raskeveoki omanikud veel raskeveokimaksu. Maksu tasumise järelevalvet peaks eelnõu kohaselt teostama Maksu- ja Tolliamet ning politsei. Arvestades, kui vähe patrullautosid teedel näha on, tekib küsimus, kas välisriikide vedajatelt maks ka kätte saadakse. Samal ajal muudab maks veokite kasutamise Eestis ikkagi kallimaks ja koos sellega tõstab kaubaveo teenuse ning kauba hinda lõpptarbija jaoks.

Sõiduautode erisoodustus

Sõidupäevikute pidamise kui kuluka lisakohustuse kaotamine ja mootori võimsuse põhine maksumäär tööandja sõiduauto erisoodustusele on küll mõistlik lahendus, kuid uue fikseeritud määraga tõstetakse keskmine koormus praktiliselt senisele maksimaalsele tasemele.

Kui siiani on maksimaalne erisoodustuse hind 256 € kuus ja ka siis ei pea sõidupäevikut pidama, siis uus erisoodustuse baashind oleks 1,96 €/kW, mis keskmise juriidilise isiku sõiduauto kubatuuri 114 kW juures teeb 223,4 €. Lahendus on põhimõtteliselt hea, aga maksumäär on liiga kõrge selleks, et see ettevõtjale ka õiglane tunduks.

Magustatud jookide maks

Magusainet sisaldavate jookide maksustamine võrdub tehniliselt uue aktsiisiga. Aktsiisilaekumise kontrolliks on kehtestatud kohustus aktsiisikaupa toota ja sisse tuua vaid aktsiisilao kaudu, mille tegevusloa saamiseks ja käitamiseks on lehekülgede kaupa reegleid, veel maksustamata aktsiisikaupu võib vedada vaid spetsiaalses infosüsteemis registreeritud saatelehe alusel, aktsiisikauba käitlejale on mitmed eeltingimused, spetsiaalne maksudeklaratsioon, mõõtmisreeglid jne.

Kõik selle nimel, et aktsiisi õiges summas laekuks. Küsimus on, kuidas kavatseb valitsus kontrollida magustatud jookide maksu õiget deklareerimist – kui palju magusainet tegelikult joogis sisaldub, mitu liitrit jooki tegelikult müüakse jne. On üsna kindel, et uue maksu administreerimisega kaasneb ettevõtjale suur halduskoormus ja kokkuvõttes võib see maks ka riigi jaoks kujuneda ebaefektiivseks.

Lõpetuseks

Valitsus plaanib kasvava maksukoormuse arvel teha palju kulutusi, ent need ei aita kaasa pikaajalisele majanduskasvule. Sotsiaaltoetuste suurendamisega ei toetata väiksema sissetulekuga inimeste konkurentsivõimet, et nende majanduslik olukord ka pikemaajaliselt paraneda saaks. See töötaks, kui inimene paneks selle raha enese arendamisse. Paraku võetakse osa sissetuleku kasvust kohe tagasi uute maksude ja maksutõusude tekitatud hinnatõusuga.

Aastal 2018 mõjutab valitsus keskkütte hinda maagaasi aktsiisi 25protsendise tõusu ja kõigi toidu- ning tarbekaupade hindu pakendiaktsiisi ja veoautodele teedemaksu kehtestamise kaudu. Lisaks tõusevad maksumuudatuste tõttu bensiini, magustatud jookide ja alkohoolsete jookide hinnad.

Majanduskasvu kiirendamiseks oleks ettevõtetel vaja rohkem investeerida, kuid selleks on praegu liiga palju ebakindlust. Maksusüsteemi sagedased ja vähe reageerimisaega jätvad muudatused suurendavad ebakindlust veelgi. Ettevõtluskeskkonda halvendab ka see, et maksu­süsteemi muudetakse aina keerulisemaks ja kulukamaks.

Maksualase õigusloome kvaliteet on praegu alla igasugust arvestust. Tulumaksuseaduse muudatused pannakse juba teist korda selle valitsuse ajal kobareelnõusse, milles on nii positiivseid kui ka negatiivseid muudatusi. See teeb menetluse Riigikogus keerulisemaks.

Ettevõtja ei tea viimase hetkeni, mida loodav eelnõu tegelikult sisaldama hakkab ja kuidas see teda mõjutab. Tegelikult ei tea ka valitsus, sest majandusliku mõju analüüs, mida seaduseelnõud ja väljatöötamiskavatsused sisaldavad, on nii pealiskaudne, et see ei ütle tegelikult midagi. Isegi maksumuudatuse riigieelarve mõju number on juba enne pastaka haaramist valitsusel teada. Maksumäärad ja -sätted kirjutatakse selle numbri järgi.

Ka eelarve miinusesse laskmine ja valitsuse laenuvõtmine ütleb suuremale osale ettevõtetest, et tulevikus tõuseb maksukoormus ilmselt veel. Tööandjad on aastaid küsinud valitsustelt plaani eurotoetuste järgseks ajaks, sest toetusi vähendatakse järk-järgult vastavalt riigi majanduse arengule.

Seda plaani valitsusel ei ole. Kui eelmine valitsus vähemalt ei kulutanud tuleviku arvel, siis praegune, teades, et maksumaksjaid jääb kogu aeg vähemaks ja eurotoetused vähenevad oluliselt, suurendab kulutusi ja läheb eelarvega puudujääki ajal, kui maksulaekumised ja tarbimine on niigi haripunktis.

Valitsus peaks majanduskasvu toetama võimalikult stabiilse ettevõtluskeskkonna loomisega ja ressursside (tööjõud, kapital, teadmised, maavarad) kättesaadavamaks tegemisega. Maksu- ja eelarvepoliitika peaks olema aus ja selgete eesmärkidega. Edukuse halvustamine ja ümberjagamine ei motiveeri pingutama ega konkurentsivõimet parandama. Praeguse valitsuse maksupoliitika on majanduslikult lühinägelik ja juhib riiki tupikusse.