Praktika tähendus on aastatega oluliselt muutunud

Kui varem oli praktikanti mugav niisama jooksutada, siis tänases oskajate töökäte põuas ettevõtjad seda endale lubada ei saa. Praktikas nähakse võimalust tutvustada valdkonda ja ettevõtet ning kinnistada noori enda juurde.

Päris paljud ettevõtted on praktika teema enda jaoks hästi läbi mõelnud ja neil on kindel nägemus sellest, miks nad praktikakohti pakuvad, kirjeldab Eesti Tööandjate Keskliidu haridusnõunik Anneli Entson kaasaegset suhtumist praktikasse ja praktikantidesse.

„Üks pool on kindlasti see, et praktikat juhendades on ka ettevõtjal endal võimalus teada saada uutest lähenemistest ja suundadest – juhendaja areneb samuti. Praktikaaeg on hea aeg, et üle vaadata, mis mu ettevõttes siis õigupoolest toimub,“ räägib Entson.

„Kõige tähtsam siiski on ettevõtete jaoks tööjõu värbamise teema. Nad soovivad leida praktikantide seast üles parimad.“Sest üks asi on lugeda töövahendusportaalist tulevase töötaja cv-d, kuid hoopis teine lugu on näha tulevast töötajat konkreetselt selles töökeskkonnas.

Paljud suured ettevõtted on välja töötanud kindlad reeglid, kuidas praktikante ettevõttesse leitakse. Juba ammu on hea mainega kohtadesse praktikale rohkem tahtjaid, kui nad vastu võtta suudavad. Praktikakoha maine levib kiiresti, sellest sõltub, kas töötajaid on järgnevatel aastatel kerge või keeruline leida.

Muidugi on ka takistusi, mis ei lase praktikanti võtta isegi siis, kui tahaks. Suurim neist on firma väiksus – Eestis tegutsevad valdavalt väikeettevõtted, kel on raske leida enda seast praktikajuhendajat, kes siis töö ära teeb?

Noored ise aga enamasti teavad, mida nad praktikaajast saada tahavad ning kui piisavalt ei saa, ei tule nad ka töötajatena hiljem sinna tagasi, viitab Entson hiljutisele Eesti Tööandjate Keskliidu praktikaküsitlusele. Praktikalt ootavad nad ennekõike seda, et saaks proovida reaalset tööd ja näha, kuidas kõik päriselt toimub. Mis eeldab head juhendamist. Kuidas juhendajat tunnustada? Millistest vahenditest

Arenguruumi veel jagub

Kurdavad ettevõtted, mis seal salata, sedagi, et noortega pole tehtud piisavalt eeltööd, nad pole piisavalt küpsed tööle asuma, neil pole eelteadmisi, räägib Entson tööandjate murekohtadest.

Enne praktikat tuleb läbi mõelda sellisedki pisiasjad, nagu lihtne „kuhu me ta paneme?“ Paljudel lihtsalt ei ole ruumi, et inimest juurde võtta, teab Entson. Lisaks on osadel töödel vanusepiirangud, nt restoraniala praktikanti ei saa kõigile töödele saata, nagu ei saa raamatupidamise õpilast lasta ligi ettevõtte tundlikule infole jne.

„Tööandjal on lihtsam, kui tal on väga selged praktika eesmärgid teada,“ räägib Entson. „Praktika on riiklikult kinnitatud õppekava osa. Kutseõppurite praktikat   reguleerib kutsehariduses haridus- ja teadusministri määrus „Praktika korraldamise ning läbiviimise tingimused ja kord“ ja koolid kontrollivad väga tublisti, kuidas nende õpilastel praktika kulgeb. Ülikoolid on igaüks ise ootused praktikale paika pannud õppekorralduseeskirjades ja praktika juhendites.“ Ideaalis peaks panustama kõik kolm ühise eesmärgi (kvalifitseeritud tööjõu nimel): kool – ettevõte – õppija.

Kui ettevõtetelt uurida, et kuidas nad praktikante leiavad, siis lisaks kandideerimiskeskkonnale, mis suurematel olemas, ja infole kodulehel, antakse oma valmisolekust praktikat pakkuda teada otse koolidele, kellest teatakse, et seal sobivaid erialasid õpetatakse. Ametikoolide direktorid ei salga, et praktikakohti otsivad nad oma õppuritele ka ise, siis teeb eriti kurvaks vastus, et võtaks küll, aga nad ei oska teil ju midagi. Eks tööandjad peavad ise ka selgelt ütlema, millised oskusi vaja on.

Autor: Agne Narusk

Artikkel ilmus Praktika ja Õpipoisiõppe erilehes, mis valmis koostöös Eesti Päevalehega.