President Alar Karis “Tuulelohe lennul”: pikaajalisi huvisid ei tohi kriisis unustada

Vabariigi President Alar Karis tuletas Tööandjate majanduskonverentsil “Tuulelohe lend” meelde, et kriisi ajal ei tohi unustada pikajalisi huvisid. Eesti konkurentsivõime hoidmiseks tuleb täna lahendada probleeme, mis võivad olla kriiside kõrval oma aktuaalsuse kaotanud, kuid neid tegemata kahjustub Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime.

Riigipea kõne konverentsilt:

Austatud kuulajad,

Viimased aastad on möödunud kriiside ajastul. Koroonakriisile järgnes peagi energiakriis, põgenikekriis Valgevene piiril, seejärel sõda Ukrainas, uus põgenikekriis ning järgmine energia kallinemine, valitsuskriisid jne. Praegugi elame lisaks sõjale kaasa maavärinale Türgis ja muretseme, et midagi sellist võib korduda ka mujal. See loetelu pole ammendav ja kindlasti näeme ka tulevikus uusi kriise. Kriisidega tegelemine on kahtluseta oluline, kuid see on suunanud tähelepanu tänasele ja jätnud liiga vähe ruumi kaugemat tulevikku puudutavatele otsustele.

Ei tohi aga lasta tekkida muljel, et kriisi ajal võib pikaajalised huvid unustada. Selleks, et Eesti majandus oleks konkurentsivõimeline kümne aasta pärast, peame otsustama täna ja lahendama probleeme, mis võivad olla kriiside kõrval oma aktuaalsuse näiliselt kaotanud. Nende otsuste edasilükkamine omaks vähest mõju sel või järgmisel aastal, kuid pärsiks meie arengut palju pärast seda.

Seepärast loodan, et lisaks valimiste aastale saab 2023. aastast ka otsuste aasta. …et uus riigikogu, mille me juba lähinädalatel valime, annaks kätte suuna ja vahendid Eesti arenguks vajalikele investeeringutele.

Tahaksin pikemalt rääkida kolmest teemast, milles lähiajal lahendusi peame otsima.

Esiteks, peame rääkima jätkuvalt energiast.

Eelmisel sügisel tundsime omal nahal, mida tähendab väga kallis elektrihind, samuti muretsesime võimalike katkestuste pärast, kui energiat ei peaks jätkuma. Vahepeal langenud börsielektrihind ei tohi meid aga uinutada ega panna arvama, et oht on möödas. Selleks, et muutuda kriisikindlamaks, peame riigina looma võimalusi, et erasektor investeeriks energeetikasse ja rajaks uusi tootmisvõimsusi, mis vähendavad meie sõltuvust fossiilsetest kütustest.

Eesti roheidud on edukad ja kaasasid mullu maailmast sadu miljoneid eurosid. Energiasektor on aga väga kapitalimahukas ja vajab lisaks edukatele startupidele suuri investeeringuid ka traditsioonilisematesse ettevõtetesse.

Me ei pea tingimata välistama väikeseid tuumareaktoreid ega süsiniku kogumist, aga me ei saa panna lootusi vaid tehnoloogiatele, mida ei ole veel päriselt olemas. On oluline töötada tuule- ja päikeseenergia projektide valmimise nimel, kuna need tehnoloogiad on valmis ja suhteliselt kiiresti rakendatavad.

Lähema aja otsustest sõltub see, kas jõuame hüpata roheenergeetika rongile või jääme tulevikus elektrit välismaalt sisse ostma – nagu toimus veel 2019. aastal, kui energeetikas valitsesid „tavalised ajad“ ja energia oli soodne ning põlevkivi polnud konkurentsivõimeline.

Kui meie naabrid tegutsevad meist kiiremini, väheneb meretuuleparkide Eestisse rajamise majanduslik mõttekus ja see tähendab suure tõenäosusega, et tulevikus tuleb meil osta energiat välismaalt. Selleks, et Eestisse tuuleparke rajataks, tuleb anda tulevikuks piisav õiguskindlus, et kallite investeeringutega on võimalik edasi liikuda ja eeskätt, et need investeeringud on jätkuvalt siia oodatud.

Energeetikas mahajäämine mõjutaks arengut ka teistes sektorites. Üleminek rohelisele energeetikale pakuks võimalusi tööstussektoris ja transpordis, sest ka roheenergeetika vajab koosteliine, hooldusega tegelevaid ettevõtteid, spetsialiseeritud sadamaterminale jne. Välisinvestorid on uurinud sellise tööstuse rajamise võimalusi Eestisse, kuid ilmselgelt on selle puhul oluline ka see, et meil oleks ka kohalikke ettevõtteid, mis niisugust teenust vajaksid.

Teiseks, peame vältima ääremaastumist.

Muutunud geopoliitiline olukord on asetanud meid Euroopa nurka. Paljud teist siin saalis on pidanud kujundama ümber tarneahelaid ja otsima uusi turge, sest me ei asu enam Ida ja Lääne vahel, vaid vähemalt mõneks ajaks oleme Lääne äärel. See muutub kindlasti ühel päeval, aga sinnani läheb väga palju aega.

Meil tuleb seepärast rohkem pingutada, et siduda end veel tugevamalt Euroopaga nii majanduslikult kui väärtuste poolest. Me ei saa endale lubada muutumist ühe teema riigiks ega vastandumist Euroopalikele põhimõtetele. Peame väga valima, milliseid sõnu nii välismaal kui ka Eestis oma sõprade suhtes kasutame, sest meil on neid rohkem tarvis kui neil meid.

Keskkonnasõbralik energeetika, millest ennist rääkisin, ja selle ümber arenev tööstus, on tõenäoliselt üks tugevamaid niite, mis lähiajal Euroopat majanduslikult seob. See pakub ka meile hulgaliselt võimalusi. Meie ettevõtete partnerid maailmas hindavad järjest enam seda, et neile tarnitav toode on toodetud keskkonda säästvalt kasutades puhast energiat.

Üleminek keskkonnasäästlikumale majandusmudelile annab paljudele riikidele ettekäände oma ettevõtteid toetada. Peame vältima Euroopas seda, et iga riik ise hakkab looma põhimõtteid, kuidas majandusse sekkuda. See killustaks ühisturu ja seaks meie ettevõtted halvemasse seisu. Ühisturg on Euroopa konkurentsieelis, mis võimaldab meil konkureerida ka Aasia ja Ameerika suurtega. Toetamise põhimõtted peavad olema ühised ja soosima tervislikku konkurentsi ettevõtete vahel.

Kolmandaks, peame rääkima haridusest.

Kuigi praegu iseloomustavad majandust SKP langus ja tööpuuduse kasv, jääb Eesti majandust pikaajaliselt saatma töötajate põud. Selle tingivad kiire areng ja rahvastiku vananemine. Tööjõupuudust saab osaliselt leevendada sisserändega, kuid sellel on piirid. Meie parim võimalus on pakkuda noortele haridust, mis aitab neil tulevikus tööturul paremini hakkama saada.

On hea, kui tänased haridusvalikud arvestavad ka tänaste tööturu vajadustega, kuid hariduse andmine on väga pikk protsess. Seepärast on loomulik, et haridussüsteem ei saa lähtuda vaid sellest, mida tänased ettevõtjad vajavad. Mitmed praegu edukad tehnoloogiaettevõtted on kasvanud välja valdkondadest, mis ei olnud kümne või kahekümne aasta eest äriliselt tasuvad.

On selge, et Eesti spetsialiseerumine jätkub ja tööprotsessid muutuvad keerukamaks. Ka teie vajadused, tööandjad, muutuvad ja mõne aasta pärast võite tegutseda mõnes teises valdkonnas. Noorel, kes astus kolme aasta eest õppekavale, mis lähtus viie aasta tagusest tööjõuvajadusest, ei pruugi juba järgmisel sügisel oma vast õpitud erialaga tööturul palju teha olla.

Haridus peab seega eeskätt valmistama meid ette pidevaks enesetäiendamiseks ja ümberõppeks, mis tähendab, et tööandjale jääb tulevikus suurem roll töötajatele töökohaspetsiifiliste oskuste andmisel.

Ehkki õpetajate palgad peavad tõusma, ei ole palk kindlasti ainus tegur, mis õpetamise kvaliteeti mõjutab. Peame jälgima ka seda, et ülikoolide õpetajahariduse rahastamine oleks piisav ning õppekavad tugevad, et õpetajate järelkasv oleks konkurentsivõimeline.

Tugeva IT riigina on meil suur potentsiaal arendada tehnoloogiaid, mida suunata koolidesse, et parandada õppimise protsessi. Võib-olla suudame hoopis haridustehnoloogiate abil kaasata noori, kes langevad liiga varakult haridussüsteemist välja ja jäävad sedasi kõrvale võimalustest, mida järgmiste kümnendite majandusareng hea haridusega töötajatele pakub.

Viimase aasta jooksul on olnud palju juttu eestikeelsele haridusele üleminekust ja ma loodan, et see ei sumbu pärast valimisi. Eestikeelset haridust pole vaja mitte ainult selleks, et lõimida siin mitu põlvkonda elanud venekeelselt kogukonda, vaid ka tulevasi sisserännanuid, keda meie majandus vajab. Haridussüsteem, mis suudab vastu võtta välismaalt tulnud lapsi, on eeldus selleks, et välismaale kolinud eesti pered saaksid tagasi tulla ja ettevõtted võiksid palgata lisaks värskelt ülikooli lõpetanud välismaa noortele ka tippspetsialiste, kellel juba on pere ja lapsed.

Ma loodan, et tänane konverents pakub palju arutelusid nii nende kolme teema üle kui ka teistes valdkondades, mis Eesti elu lähikümnenditel mõjutavad. Töötamiseks ei ole paremaid ega halvemaid aegu, töö tuleb lihtsalt ära teha nii täna kui homme, mitte lasta otsustamata otsustel kuhjuda ega lükata nendega tegelemist tulevikku.

Soovin teile otsustuskindlust ja edu ning minge kindlasti valima!