Kadri Mägi-Lehtsi: tervishoid vajab pikka vaadet

Mida keerulisem oli tervishoiusüsteemi ülevalhoidmine enne viiruspuhangut, seda suurem on inimelude kaotuse ning seotud kulutuste tegemise hind riigile, kirjutab Roche Eesti tegevjuht ja Tööandjate Keskliidu tervishoiu töörühma juht Kadri Mägi-Lehtsi 7. märtsil Äripäevas.

Aasta kestnud kriis on ka näidanud, kui oluline on riigisektoril mitte kapselduda ning otsida ja leida nii abi kui lahendusi koostöös erasektoriga (public private partnership) – ka Eesti ei oleks tõenäoliselt suutnud (vähemasti mitte nii kiiresti ja edukalt) erasektori võimekuseta üles ehitada toimivat struktuuri viiruse tuvastamiseks.

Seekordne pandeemia, nagu ka eelnevad, saab kord läbi ja juba täna on viimane aeg hakata mõtlema, milline saab olema homne tervise hoidmise ja taastamise süsteem Eestis. Uues koalitsioonileppes on sõnastatud COVID-19 pandeemiast väljumise põhimõtted, samuti tervishoiualased eesmärgid. Kõik kokkulepitud eesmärgid on teostamist väärt, mõned sealjuures strateegiliselt ülitähtsad ja kõige ülejäänu alus. Neist pisut lähemalt.

Tervishoid vajab pikka vaadet

Praegu oleme tervisekriisis ja pigem varem kui hiljem kasvab see tervishoiukriisiks. Haigekassa reservid tühjenevad, valitsus annab järjest vahendeid juurde, aga see ei saa nii lõputult kesta. Koroonaviirusevastane tegevus on küll oluline, aga on veel teisigi olulisi haigusi, mida ei tohi unustada. Ellu tuleb viia plaanid, mis keskenduvad haiguste ennetusele ja ravile, nagu seda on hiljuti algatatud vähitõrjeplaan.

Vähitõrjeplaani olulisust on ka valitsusleppes rõhutatud. Kindlasti on oluline ennetus igal tasandil, kuid ilmselt tuleb tõdeda, et nii nagu liikluses ainult ennetusest ei piisa, ikkagi juhtuvad õnnetused, nii ka haigustega – need jäävad inimkonnaga kaasas käima. Seetõttu on oluline tervishoiukorralduses minna sõnadelt ja plaanidelt tegudele – täppismeditsiini arengufookusele ja patsientide vajaduste ja ootustega arvestamisele. Täna konkureerivad haiglad haigekassa lepingumahule, teisisõnu ainult rahale. Kuid konkurents peaks olema parimale ravitulemusele ja patsiendi heale käekäigule.

Hea näide on Kuressaare Haigla – sügav kummardus ja imetlus kohalike südikusele – vähihaiged saavad ravi jätkata mandrile sõitmata. Paraku on see siiski poolik lahendus, sest haige on sunnismaine ravi alustanud keskusega. Kui diagnoos pandi ja ravi määrati teises keskuses, siis patsient Saaremaal ravi ei saa ning see on juba tervishoiukorralduslik probleem. Kuidas tagada olukord, kus tippkeskused ei peaks haigeid enda küljes kinni hoidma, selleks et raviasutusele raha teenida?

COVID-19 perioodi pikaajaliste mõjude kohta saame teada aastate pärast: inimesed ei pöördu enam justkui kergemate häirete puhul arsti juurde, see omakorda põhjustab haiguste hilist avastamist ning hiljem pikemaid raviperioode ja töövõimekaotust. Ja kindlasti ei tohi märkamata jääda ka tervishoiutöötajate kurnatus ning läbipõlemine pikas kriisis olles.

Tervishoid vajab suurt plaani, et muutuda sisendipõhiste mõõdikute asemel tervisetulemipõhiseks. Teisisõnu: selmet mõõta keskmise ravijuhu maksumust ja ravijärjekorra pikkust, tuleb mõõta, kui efektiivne on ravi: st kui kiiresti naaseb inimene tööle või kuivõrd hästi ta saab hakkama oma igapäevaeluga. Rahvastiku tervise arengukava annab justkui suunised kätte – pikendada tervena elatud eluaastaid, aga lisaks plaanile on vaja ka ressurssi selle elluviimiseks.

Tervishoid vajab hädasti digihüpet

Eestil on digitiigri kuvand ja mitmeski valdkonnas on see vägagi õige ja õiglane – on, mille üle uhke olla ning maailmale meie edulugu jutustada. Ka investeeringud e-tervisesse on koalitsioonileppesse kirjutatud. Meie e-tervis on kohmakas ja aegunud, kulutab liialt arsti aega andmete leidmiseks, ei võimalda ravitulemusi hinnata patsiendi jaoks oluliste tervisenäitajate poolest jne.

Nõrgaks kohaks on terviseinfosüsteem (TIS), mis ei sisalda kogu vajalikku teavet ning epikriisid jm ravidokumendid laetakse sageli üles viiteajaga. Olulist edasiarendamist vajab ravikokkuvõtete tegemise funktsionaalsus, sest TISi andmetele tuginevad sotsiaalsüsteemis töövõimekao hindamised, haridussüsteemis Rajaleidja keskuste haridussoovituste andmised ning tervishoiusüsteemis erinevad meditsiinilised hindamised.

Samuti on e-tervise infosüsteem killustunud – riik arendab keskset andmebaasi ja rakendusi ning iga tervishoiuteenuse osutaja arendab enda asutuse infosüsteemi eraldiseisvalt oma äranägemise järgi. Veelgi enam, kui saaksime terviseandmed süstematiseeritud ja masinloetavaks, siis võimaldaks see tuua Eestisse nii teadus- ja arendusrahastust kui ka olla täppis- ning personaalmeditsiini eestvedaja kogu maailmas.

Personaalmeditsiin ja täppismeditsiin

Kahjuks kumab ka koalitsioonileppest läbi Eestis palju segadust tekitavate terminite kasutus. Terviseploki teine lubadus on kirja pandud nii: “Soodustame uute geeniandmetel põhinevate personaalsete tervishoiuteenuste tekkimist ning suurendame geenidoonorite arvu.” See kõlab hästi, kuid neid termineid ühes lauses kasutades peaksime mõistma ja ka selgitama, et personaalsed tervishoiuteenused on palju laiem teema kui geenidoonorlus. Tervishoiuteenused on alati olnud Eestis personaalsed – me kõik saame vajadusel üksi, personaalselt arsti juures käia ja üldiselt leiab süsteem ka igale inimesele sobiva lahenduse probleemile.

Eesti on tänu Geenivaramu aktiivsele tegutsemiseks saanud personaalmeditsiin mõiste sisuks peamiselt ennetus ehk geenide kaudu riskide hindamine teatud haiguste tekkeks. Kuniks saame tuua Eesti teadlaste tehtu igapäevameditsiini, tuleks avardada vaadet ja sisustada personaalmeditsiini tänaste võimalustega juba haigete inimeste raviks, näiteks koeproovide alusel tehtud geenianalüüside tulemustest lähtuvat ravimivalikut kasutades. Taoline haiguse bioloogiast, mitte keskmisest lähtuva ravijuhise rakendamine annab igale patsiendile tema haigusetüübile suunatud ehk täppisravi võimaluse. Seetõttu kasutataksegi ravi kontekstis terminit täppismeditsiin (persicion medine). Ja taolist lähenemist saab rakendada juba täna .

Kokkuvõtvalt soovin Kaja Kallase valitsusele julgust tulla välja kabinettidest ja laiendada koostööd erasektoriga. Koostöös on võimalik teha suuri samme (digihüpe tervishoius) ja muuta tervishoid tõeliselt inimkeskseks, parandades elukvaliteeti ja pikendades eluiga (täppismeditsiini laialdane kasutuselevõtt, ravi saamine kodukoha lähedal). On viimane aeg alustada tervishoiu korralduse ja rahastusmudelite kaasajastamisega ja see vajab laia ühiskondlikku kaasatust.

Foto: erakogu