3. Hästi elame vaid tarkade ja tervete töötajatega

Eesti tööturgu iseloomustab juba aastaid kvalifitseeritud tööjõu puudus. Järgmiste kümnendite jooksul jääb igal aastal puudu tuhandeid maksumaksjatest töötajaid ja ülalpeetavate arv kasvab. Koos sellega kasvab surve maksu- ja ülalpidamiskoormusele, vananeva elanikkonnaga lisaks kulutused pensionitele ja tervishoiuteenustele. Karmid demograafilised trendid koos tööturu vajadustega kinnistavad teadmist, et hästi elame vaid tarkade ja tervete inimestega. Iga kätepaar muutub üha väärtuslikumaks. 

Tehnoloogia areng ja pikem eluiga võimaldab vanemaealistel kauem tööturul püsida, kuid ka sellest ei piisa. Kohalike elanike aktiivsuse ja tootlikkuse suurendamise kõrval on kõigis arenenud riikides ühe lahendusena kaasatud välistööjõudu. Sisserändekvoodi ja palgakriteeriumi tõttu on Eesti aga välismaalaste kaasamise võimaluste poolest arenenud maailmas viimaste hulgas. Samuti on arenguruumi kohaliku elanikkonna hõive suurendamiseks, aga ka see eeldab seadusandjalt suuremat paindlikkust.

Paindlik tööturg

Tööturg on pidevas muutumises ja seetõttu peab see arvestama uusi töövorme, töötajate ja tööandjate vajadusi ning ootuseid. Traditsioonilised töö tegemise viisid küll jäävad, kuid lisandub paindlikkus nii tööajas kui ka -kohas. Seetõttu tuleb jätkata tööõiguse regulatsioonide paindlikumaks muutmisega, kuid samas seda mitte üle reguleerida, et oleks võimalik tööelu muutustega kaasas käia.

Välistööjõu värbamine vajab restarti

Suureneva tööjõupuuduse tõttu tuleks välistööjõupoliitika tervikuna ümber hinnata. Mitmes sektoris on vaja oskustöölisi, keda ei ole võimalik või mõistlik Eestis kiiresti koolitada. Lahenduseks oleks kontrollitud ränne ehk välistööjõu värbamine, mis ühtlasi tagaks, et tööjõumaksud laekuvad Eestisse.

Sisserände piirarv tuleks kaotada ja välistööjõu kasutamist kontrollida teiste meetmetega nagu näiteks palga alammäär ja sektorite erisused. Välismaalasest töötajate palgakriteeriumiks tuleks kehtestada 1,5-kordne Eestis kehtestatud töötasu alammäär. Samuti leevendada lühiajaliselt keelenõudeid, et aidata välistöötajatel ühiskonda ja tööturule sulanduda. Tööandja võtaks osa vastutusest endale, et töötaja saaks vajaliku keelekoolituse ning kliendid eestikeelse teeninduse.

Välismaalasest töötajate palgakriteeriumiks tuleks kehtestada 1,5-kordne Eestis kehtestatud töötasu alammäär.

Kaugtöö on muutunud normiks, kuid vastutuse jagamine vajab täpsemat reguleerimist

Kriisi ajal harjusid paljud tööd tegema tööandja asukohast väljaspool ning paljud töötajad eelistavad teha tööd vabalt valitud kohast ja vabalt valitud ajal ehk otsustada ise oma puhke- ja tööaja tasakaalu. Samas on säilinud tööandja vastutus töökoha ohutuse ja tööaja normide järgimise eest. Kuna paljude töötajate soov on jätkata vabalt valitud kohas töötamist, siis tuleks neil ka võtta suurem vastutus oma tervise ja tööohutuse eest.

Töölepinguseadus vajab värskendust, sest ei vasta enam tööturu olukorrale

Just nooremate ja olulisi perekondlikke kohustusi täitvate töötajate soov on teha lühikesi tööotsi ja mitte siduda ennast pikalt ühe tööandjaga või on tööandjatel pakkuda tööd lühiajaliselt. Praegu saab seda piiratud ulatuses võimaldada tähtajalise töölepingu sõlmimisega, kuid töölepingu seadus pole piisavalt paindlik lühiajalise töö tegemiseks. Erinevad võlaõiguslikud lepingud jätavad aga töötajad ilma sotsiaalse kaitseta.

Tööleping peab võimaldama töökoormuse paindlikumat kokkuleppimist

Võimaldada kokkuleppel töötajaga määratleda töökoormus töölepingus ajavahemikena, näiteks muutuvtundidena. Tööajapaindlikkus on eriti aktuaalne just vähem hõivatud inimeste puhul, kellel on täistööajaga töötamisel takistused nagu lähedaste hooldus, õpingud, teine töökoht või tervislikud põhjused.

Valveaja muudatused vähendaks tööjõu vajadust

Valveaeg ei tähenda töökohal valves viibimist ning töö tegemist. Paljudel juhtudel ei ole töötajatel vaja töökohale minna, vaid valveaeg veedetakse kodus, tegeledes oma igapäevatoimingutega ning mitmes valdkonnas saab tööd teha ka lihtsalt ja kiirelt IT-vahenditega. 

Motiveerida tuleb töötamist, mitte toetustest elamist

Töövõimereform tuleks lõpuni viia. Töövõimekaoga inimestele mõeldud hindamissüsteem ja teenused on paigas, kuid ennetus on puudulik. Samuti tuleks hinnata kriitiliselt kehtivaid toetuste süsteeme, sest koos eksisteerivad nii küsitavad töövõimetused kui ka taastumatu töövõimetuse regulaarne tõestamine. Kindlasti ei tohiks toetustest elamine olla normaalsus.

Tööjõupuudust ettevõtluses saab leevendada avaliku sektori reformiga

Suurendada tuleks omavalitsuste omavahelist koostööd ja sellest lähtuvat efektiivsust. Keskvalitsuse ametnike arvu saab vähendada innovatsiooni ja targemate tehniliste lahenduste kasutamise abil. Avaliku sektori kestlik kahanemine vabastab ühtlasi tööjõudu erasektorile, mille maksutulust riigi kulutusi rahastatakse. 

Kvaliteetne haridus

Hariduse süvenev alarahastus läheb vastuollu Eesti ühiskonna sooviga olla tark ja haritud rahvas. Avatud majandusega riigis on maailmatasemel haridus lisaks kultuurile ka ettevõtluse edu ja sellest tuleneva heaolu kasvu võtmeküsimus. Rahapuudus on aga ainult üks tahk hariduse kvaliteedi tagamises. Lisaks tuleb ära teha vajalikud reformid näiteks koolivõrgu ja õppekavade korrastamiseks, mis omakorda annavad sisemist lisaressurssi. 

Kuigi haridus ja tööjõuturg peaksid astuma ühte sammu, siis lähimal kümnendil ei suuda kutse- ega kõrghariduse saanud noored vajamineva tööjõu vajadust katta. Ainuüksi inseneride töökohtadest jääb Eesti ettevõtetel järgmisel kümnendil täitmata 2/3. Inseneride puudus takistab juba praegu majanduse arengut. 

Hoolimata viimastel aastatel kasvanud haridusvaldkonna õppekavadele vastuvõtust on õpetajaid endiselt puudu, eriti halb on seis matemaatika- ja loodusteaduste õpetajatega. Eesti Haridustöötajate Liidu andmetel on alanud 2022./2023. õppeaastal Eesti koolides puudu umbes tuhat õige kvalifikatsiooniga õpetajat. Õpetajate keskmine iga on kõrge ja see trend üha halveneb.

Süvenev tööjõupuudus toob omakorda kaasa tööelu pikenemise ning vajaduse töö- ja eraelu kõrvalt uusi oskuseid arendada. Seetõttu peab paindlikumaks muutuma ka haridussüsteem, mis enese täiendamist võimaldab ja soosib. Maksumaksja kulul hobihariduse omandamine peab aga lõppema nii Töötukassa vahendatud koolitustel kui ka mujal hariduses. 

Õpetajaameti kompetents ja koormus eeldab oluliselt suuremat töötasu

Kvaliteetne ja konkurentsivõimeline haridus algab õpetajast ning tema väärtustamisest ja motiveerimisest. Selle olulisim osa on palk. Õpetajate palk peab üld- ja kutsehariduses kasvama 2023. aastaks 1,2-kordseks ja 2026. aastaks vähemalt 1,5-kordseks Eesti keskmisest palgast. Kõige teravama puudusega reaalainete õpetajate palk peaks 2026. aastaks tõusma kahekordseks keskmisest palgast. Lisaks peab kutseõpetajate palgamäär võimaldama valdkondlike spetsialistide kaasamist õpetajateks.

Õpetajate palk peab üld- ja kutsehariduses kasvama 2023. aastaks 1,2-kordseks ja 2026. aastaks vähemalt 1,5-kordseks Eesti keskmisest palgast.

Alustavad õpetajad vajavad tuge

Eesti haridussüsteem peab tagama toe alustavale õpetajale ning professionaalse arengu toetamise edasise karjääri vältel. See aitab õpetajaametis püsida, sest praegu lahkuvad pooled õpetajaks õppinud töölt.

Koolivõrk vajab süsteemset ümberkorraldust

Gümnaasiumiastme koolivõrk vajab demograafiliste muutuste tõttu ja kvaliteetse hariduse pakkumiseks ümberkorraldusi. Keskhariduse korraldust peaks koordineerima riik, sest kohalikud omavalitsused ei suuda neile kuuluvates koolides väheste õppijatega gümnaasiumiastmeid sulgeda. Optimaalne koolivõrk annab ka sisemise rahalise võidu näiteks õpetajate palga tõstmiseks.

Rohkem reaalaineid ja tehnoloogiaõpet koolides

Tuleb lõpetada matemaatika õppekava jaotamine kitsaks ja laiaks, sest riigieksamite tulemused näitavad, et gümnasistide baasteadmised halvenevad. Kitsa matemaatika valinud noored kitsendavad oma valikuid nii haridustee jätkamisel kui ka tööturul. Kuna tehnoloogia roll elus suureneb, kasvab ka vajadus seda mõista ja tööturul osalemiseks kasutada. Toetame tehnoloogiaõppe, mille sisse kuuluvad ka inseneeria ja robootika, kohustuslikuks muutmist ja laialdasemat ettevõtlusõpet koolides.

Kutseharidus tuleb muuta populaarsemaks 

Kutseoskuste omandamine on oluline ja seetõttu peab kutseharidus olema atraktiivne valik noortele ning vastama tööandjate vajadustele. Selleks peaks kutsehariduse rahastamine olema tulemuspõhine ja arvestama senisest enam erialade maksumust ning õppetöö tulemust ehk kooli lõpetamist ja õpitud erialale tööle või edasi õppima suundumist. Õppetoetuse süsteem peab toetama neid, kel ei ole muidu võimalik kutseharidust omandada. 

Kutseharidus ja vajalikud erialad vajavad populariseerimist eelkõige noorte kutseõppijate lisandumiseks põhikooli- ja keskkoolilõpetajate hulgast. Samuti tuleb kutsekeskhariduse lõpetajatele tagada gümnaasiumilõpetajatega võrdsed võimalused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis.

Kutsehariduse õppekavad ja koolivõrk peavad vastama tööturu vajadustele

Toetada kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide ühiste õppekavade arendamist, mida seadus praegu takistab. Koolituskohtade tellimisel tuleks lähtuda Kutsekoja (OSKA) tööturu vajaduse analüüsidest ja muuta õppekavade uuendamine paindlikuks, pakkudes näiteks mikrokvalifikatsioone. See annaks võimaluse täiendada töötajate kutseoskuseid täiendkoolituse vormis ega sunniks kogu õppekava läbima, kui selleks pole vajadust või võimalust. Samuti vajab korrastamist kutsekoolide võrk, sh koolide spetsialiseerumine. Toetame kutsehariduse tippkeskuste kava elluviimist.

Eestis pakutav kõrgharidus peab olema konkurentsivõimeline 

Eestile vajalike kõrgharitud spetsialistide koolitamisel täidavad olulist rolli nii avalik-õiguslikud kui ka erakõrgkoolid. Riik peab kõrghariduse rahastamisel oma kohustusi täitma ega ole õige piirata kõrgkoolide võimalust kaasata eraraha ning samas jätta riigipoolsed kohustused täitmata. Kõrghariduse jätkusuutlikku rahastamist aitab tagada pikaajaline vaade ja konkreetse eesmärgi seadmine (analoogselt kaitsekulude osakaal SKPst). 

Lisaks riiklikule rahastamisele toetame osalise tasulise õppe sisseviimist, mis aitab leevendada haridussektori rahapuudust ja suurendab õpilaste pühendumist õpingutele. Samal ajal vajab värskendamist õppelaenude süsteem. 

Inseneride arv peab kasvama, et vastata tööturu vajadustele

Kutsekoja andmetel koolitatakse järgmise 10 aastaga Eesti kõrgkoolides liiga vähe insenere. Puudu jääb 2/3 töötleva tööstuse, ehituse ja energeetikavaldkonna juhtidest ning spetsialistidest. Ka kiirelt areneva IT-sektori spetsialistide defitsiit üha süveneb. Inseneride järelkasvu saab kasvatada näiteks riikliku programmiga, mis suurendaks huvi ja vastuvõttu tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna õppekavadele ning tugevdaks õppekavasid hästi koolitatud õppejõudude ja heade praktikakohtade abil.

Kõrgharidus peab olema rahvusvaheline

Eesti väiksuse tõttu ei saa erialaõppega asjatundmust kõikidel aladel tagada. Seetõttu tuleb toetada vajalike spetsialistide koolitamist välisülikoolides ja kaasata välismaa ülikoolide teadureid ning tehnoloogiaeksperte nii Eesti ülikoolides kui ka erinevates ettevõtjatele suunatavates innovatsiooni rahastusprogrammides. Teadmust aitab ülikoolidest ettevõtetesse viia ka tööstusdoktorantuur.  

Haridussektor peab muutuma paindlikumaks 

Paljud ei saa tasemeõppes osaleda, sest koolid ei paku piisavalt kursuseid üle veebi või kaugõpet. Iseseisev õpe võimaldaks õppejõudude panust paremini ära kasutada ning väiksema arvu õppejõududega hakkama saada. Soovitame kõrgharidusstandardi ja koolide teenused üle vaadata, et neid paindlikumaks muuta.

Hoitud tervis

Terve inimene on terve majanduse ja ühiskonna alus

Juba varasemates manifestides esile toodud töötaja heaolu hoidmine ja suurendamine on paremate töösuhete, innovatsiooni ja töö efektiivsuse tõusu alus, seda eriti uudses kaug- ning hübriidtöö keskkonnas. Paindlik töötamine eeldab nii head taristut kui ka tervishoiuteenuste kättesaadavust.

Lisaks füüsilisele tervisele vajab järjest enam tähelepanu, oskuseid ja teenuseid ka vaimne tervis, mille hädaolukorra kõigis vanuserühmades on viimaste aastate kriisid paljastanud. Vaimse tervisega seotud riskid võivad viia suuremate terviseprobleemide, töölt eemale jäämise, töö ja elukvaliteedi langemiseni.

Sarnaselt haridusega vajab tervishoid lisaraha, kuid sellest üksi jääb väheks, kui vajalikud reformid jäävad tegemata ning tehnoloogia ja kogutavate andmete võimalused kasutamata. Eestis on palju digitaalseid terviseandmeid, kuid neid kasutatakse vähe uute teenuste arendamiseks ja süsteemi muutmiseks. Samuti annab säästu sotsiaal- ning tööturuteenuste ühendamine terviseteenustega.

Sarnaselt haridusega vajab tervishoid lisaraha, kuid sellest üksi jääb väheks, kui vajalikud reformid jäävad tegemata ning tehnoloogia ja kogutavate andmete võimalused kasutamata.

Kaasata tervishoidu rohkem eraraha

Vabatahtlik erameditsiini ja -kindlustuste suuremas mahus kaasamine aitab ennetada haigestumist, lühendada ravijärjekordi ja krooniliste haiguste süvenemist, see omakorda säästab raviraha.   

Muuta praegune süsteem tõhusamaks

Sisemist ressurssi leiab kõikjalt. Lisaks dubleerimise vältimisele saab näiteks parandada esmatasandi arstiabi kättesaadavust, haiglavõrgu optimeerimist kaugvisiitide ja muude digilahenduste laialdasema kasutuselevõtuga, EMO külastuste ja haiglate infosüsteemide killustatuse vähendamisega. Efekti annab ka kiirendatud üleminek kodulähedasele ja inimkesksele tervishoiuteenusele, mis arvestab inimest kui tervikut ja tema vastutust oma tervise hoidmisel ning tagamisel. Samuti aitab terviseandmete suurem kasutus ennetada, haigusjuhte prognoosida ja haiglavõrku optimeerida.

Vabastada tööandja poolt tervisesse panustamiseks tehtud kulud maksudest

Soovitame tööandjate poolt töötajatele pakutavad ennetusele ja tervise hoidmisele suunatud kulutused vabastada tööjõumaksudest. See puudutab lisaks tervisekontrollile ka tervishoiuteenuseid, ravimeid ja meditsiiniseadmeid. 

Maksuvabastus suurendab tööandjate valmisolekut tervishoidu panustada ja nii väheneb haigestumine, kiireneb tööle naasmine ning väheneb ajutise töövõimetuse kompenseerimise vajadus. Kuritarvituste vältimiseks saab maksuvabastust piirata tervishoiuteenuste loetelus olevate teenustega ning ravimite ja meditsiiniseadmete registris olevate nimetustega.

Suurendada tervisteenuste pakkujate vahelist konkurentsi

Võimaldada tuleks patsientide vaba liikumist Eesti-siseselt ehk patsiendi raviraha liigub koos temaga ja ta saab valida, kas kasutab tervishoiuteenust era- või riiklikus asutuses.

Mõistlik raviteekond peab olema lihtne ja inimesekeskne

Inimene peaks saama teenuseid vastavalt vajadusele ega peaks abi saamiseks erinevate tervishoiutasandite ja -süsteemide vahel navigeerima. Patsiendi kaasamine raviprotsessi ja oma tervise tulemi mõõtmisse võimaldab ravimeeskonnal reaalajas patsiendi käekäiku jälgida ning jooksvalt ravisoovitusi anda. See parandab ravitulemust ning võimaldab kokku hoida tervishoiuraha, sest tehakse vähem EMO-visiite ja on vähem erakorralisi hospitaliseerimisi. Lisaks võimaldavad kogutavad andmed paremaid tervishoiusüsteemi juhtimisotsuseid teha.

Kasutada tuleb teiste riikide kogemusi ravimitega

Euroopas müügiloa saanud ravimite kättesaadavuse tase viia Eestiga majanduselt sarnaste riikide tasemele. Suurema tootjavastutuse korral katab tootja ravimi väheldasel toimel osa kulust. Ravimite ja meditsiiniseadmete rahastamisel on oluline lisaks konkreetse patsiendi vajaduste arvestamisele leida moodused ka ühiskonnale kaasnevate kulude vältimiseks või nende vähendamiseks. Soovitame haiglas kasutatavatele ravimitele ja meditsiiniseadmetele rakendada piirhindasid sarnaselt jaeravimitega, mis suurendaks paindlikkust, parandaks ravivõimalusi  ega tooks täiendavaid kulusid ravikindlustusele.

Personalipuudust aitab vähendada tööülesannete muutmine tervishoiu valdkonnas 

Koroonapandeemia tõi välja kitsaskohad tervishoiu tööjõus. Seda saaks leevendada erineva tervishoiu baasharidusega töötajate ülesandeid ümber jagades ehk hinnates, milliseid ülesandeid saab anda arstilt edasi õele, õelt apteekrile jne.

Töötervishoid tuleb siduda esmataseme arstiabiga

Töötervishoid tuleks siduda esmatasandi arstiabiga, sest lisaks töökeskkonnast tulenevatele riskidele ilmnevad tervisekontrollis ka muud terviseriskid, mis vajavad esmatasandi või eriarstide sekkumist. Teisalt on töötervishoiuarstidest suur puudus ja kutsehaigustega tegelemiseks aega napib.

E-tervise tiigrihüppe läbiviimine

Avaliku teabe seadus ei võimalda masin-masina-vahelist suhtlust ja see pidurdab uute tervishoiuteenuste arendamist ning süsteemi efektiivsemaks muutmist. Lisaks tuleb ühtlustada andmekaitsemeetmete rakendamise põhimõtteid, sest sageli tõlgendavad andmekogude omanikud ja töötlejad andmekaitse üldmääruse (GDPR) nõudeid erinevalt. See raskendab andmeanalüüside läbiviimist. 

Digiteenused tuleb muuta tervishoiuteenuste tavapäraseks osaks

Tuleks võimaldada ka erasektori väljatöötatud tõenduspõhistel digilahendustel saada tervisekassa rahastus ehk digiteenust võiks saada kirjutada välja sarnaselt sellega, kuidas kirjutatakse välja näiteks ravimeid või meditsiiniseadmeid. Tervishoiutöötajate ja patsientide digikirjaoskuse parandamine aitab digilahendusi praktikas laiemalt kasutama panna ja nendega kaasnevaid eeliseid (näiteks visiitide vähenemine ja parem tervisetulem) maksimaalselt ära kasutada. 

Terviseandmete laiem kasutus toetaks teadus- ja arendustegevust

Privaatsusnõuete järgimise ja kaitsele vastavate andmete kasutamisega saab uusi teenuseid välja töötada. See eeldab riigi terviseinfosüsteemi uuendamist ja klassifitseeritud andmete olemasolu, millele oleks juurdepääs ka teadus- ja arendustegevuseks. See võimaldab nii rahvusvahelist teadustööd kui ka annab riigisiseselt korrektse epidemioloogilise info . Lisaks saab andmete alusel analüüsida ka elanikkonna terviseprobleeme näiteks elukutsest või töökohast lähtuvalt ning selle alusel välja töötada ennetuste tegevuskava.  

Terviseinfo peab olema lihtsalt kättesaadav 

Tervishoiu infosüsteemid on killustatud ega võimalda kiirelt ning lihtsalt vajalikke andmeid inimese tervise ja tehtud analüüside kohta leida. See põhjustab dubleerimist ning tarbetuid visiite. Terviseinfo peab olema kättesaadav ja lihtsalt arusaadav erinevatele tervishoiuteenuste osutajatele, olgu selleks apteeker, töötervishoiu-, pere- või eriarst.